5. 50/40

—–

Ferench, faranji, mister, china, german, friend, whiteman, brother, american, master, you, monkey, sister, english, europe, sir. Minu poole on siin Etioopias pöördutud mitmeti, ilmselt on mõned nimed jäänud arusaamatuks või olen lihtsalt unustanud. Ühte ja sama nime saab öelda mitmeti. Osad pöördumised on olnud solvava, osad ümmardava tooniga, enamjaolt on need öeldud siiski niisama mööda minnes. Aga minule osaks saanud lemmiktiitel on – Ali Baba. Ali Baba’ks on mind kutsutud kahel korral ja ma ei oska arvata mis võib olla selle põhjuseks. Võib-olla asjaolu, et Ali Baba oli oma nahavärvuselt heledam kui paljud siinsed asukad. Igaljuhul leian selle olevat võimalikest variantidest kõige leidlikuma.

—–

Kahel päeval külastan Sheraton hotelli, kus EWEA raha eest võtan ööpäevase wifipääsme. Kontrast tänavapildiga on metsik. Mõtlen endamisi, et see hotellikompleks maksab tõenäoliselt rohkem kui kõigi etiooplaste kahekümne aasta palgad kokku. Siin on tõenäoliselt linna parim traadita internett ja arvestades seda, kui palju aega ja energiat ma olen kulutanud, et Addis Ababa internetiolukorda kiruda, siis pean end selles vallas juba päris eksperdiks. Eesmärgiks on kogutud ja valmis vormitud profiilid kodulehele üles laadida. Tänu oma võhiklikusele võtab see mul kauem aega kui võiks, kuid teise päeva lõpuks saan siiski kõik profiilid edukalt koos piltidega üles laetud. Päris suur töö on tehtud ja tunne on hea, edasi on vaja kohtuda ülejäänud ettevõtjatega ning koostada nendegi profiilid. Lisaks töötame viimasel ajal Charlotte’iga Djibouti, Somaalia ja Etioopia piirileppe ettepaneku koostamisega, mis võimaldaks nende kolme riigi ettevõtjatel transpordikulusid oma toodangute eksportimisel naaberriikidesse vähendada. Päris huvitav on elus esimest korda sellist asja koostada ja tunnen, et see on hea võimalus õppida.

Sheratonist lahkudes on kell pool kümme õhtul ja erinevalt Eestist on Etioopias sel ajal väljas juba pilkane pimedus. Mikrobusse ei paista liikuvat, seega otsustan läbi pimeda linna Mexico’sse jalutada, et sealt mõnele viimasele mikrobussile jõuda. Panen selga oma musta kilejope, tõmban pähe kapuutsi ja olen kindel, et ükski kohalik nüüd mu valget palet ei märka. Eksin rängalt. Esimesest baarist möödudes saan koheselt külge kolm takjat. Nad ei ole vägivaldsed, aga on koheselt aru saada, et neil on soov mind mu materjaalsetest väärtustest vabastada. Nad hüppavad mulle kaela ja jauravad niisama. Lükkan nad eemale ja kõnnin edasi, kuid mõne hetke pärast on nad tagasi. Seekord tuleb natuke rohkem rabeleda, mille tulemusena on üks neist mu rahakoti taskust välja tõmmanud. See on nööriga mu vöö külge kinnitatud ja ega mul erilist raha nagunii kaasas ei ole, kuid seljakotis on pass ja läpakas, mille tõttu veidi pabinas olen. Panen rahakoti tasku tagasi, näitan keskmist näppu ja käed taskus teen nüüd veidike kiiremad sammud. Seltskond ei järgne mulle ja saan veidi rahulikumalt hingata, kuid adrenaliin on laes. Targem oleks takso võtta, kuid ka neid ei jää eriti silma. Pimedatel tänavatel ei saa ma päris täpselt aru, kuhu poole Mexico jääb, kuid sisetunde järgi otsustades liigun õiges suunas.

Piidlen üksipilgul iga vastutulevat kuju, kõik tunduvuad potentsiaalsed vargad olevat. Näen läbi pimeduse ühe üksiku tänavalaterna all umbes kahekümnest väikesest lapsest koosnevat kampa, osadel käes kaikad. Nad tunduvad kõik keskeltläbi umbes viie aastased. Mul ilmselt ei oleks raskusi karja tatikate läbi klobimisel, kuid mine tea. Ületan tee ja pimedusse varjudes jõuan ilma rohkemate vahejuhtumiteta Mexicosse ning mikrobussis kodu poole loksudes mõtlen, et mul vist vedas.

—–

Meile tulevad külla Amato ja Katerina, kelle projekt algab septembri teises pooles Etioopia edela osas, kohvi väidetavas sünnikohas. Nad jäävad Addissi umbes viieks päevaks peale mida nad reisivad kaks ja pool nädalat. Kohtume Amigo’s Cafe’s, peale lõunat sätivad nad end korteris sisse, et seejärel minna ümbritsevaga tutvuma. Lähme lähedal asuva õigeusu kiriku juurde, kus istume päikeseloojangu paistel palvust kuulates. Ainus kristlane meie seast on Amato, kuid ta väidab, et ta on selline mugav usklik – kui tahab, käib mošees, kui tahab, käib kirikus. Jalutame mööda tänavaid ja teid kuni Gabriel’ini, kus kinnitame keha ühes saksa pagariäris. Amato on võtnud otsuseks Etioopias viibitava nelja kuu jooksul mitte liha süüa ja murdub kohe esimesel õhtul, kui talle toodud võileiva asemel on tegu juustuburgeriga. Käime poest läbi, võtame varietee kohalikke õllesid ning räägime korteris juttu.

Järgmisel hommikul on meil kohtumine ühe kunstnikuga, kelle tooted on kõik taastöödeldud materjalidest. Ta on kutsunud meid oma koju, seega asume Mexico’st mikrobussidega teele. Kuna neljakesi me ühte bussi ei mahu, siis lähme eraldi. Istun bussis, hakkame liikuma, kuid oma tavapärase marsruudi asemel keerab bussijuht sisse mingisugusesse hoovi, kus on näha sõjaväemasinaid ja sõjaväelasi. Ühe maja juurde jõudes tulevad sealt välja kaks meest ja katusele visatakse kaks söekotti. Ei midagi eriskummalist. Sõidame väljapääsu suunas, mida nüüd blokeerivad umbes kümme sõdurit. Käib kõva vaidlus, lõpuks peame kõik bussist väljuma ja uue bussi peale minema, sest selle bussi juhil on ilmselt vaja pikemalt seletusi anda.

Edasised sõidud lähevad hõlpsamalt ja jõuame linna ääres asuva kunstniku koduni. Ta valmistab postkaarte, pilte, ehteid – ühesõnaga igasugust nodi ja materjalina kasutab peamiselt prahti, näiteks telefonikaarte. Istume suures toas laua taga, meile serveeritakse kohvi, suupisteid ja lõunasööki. Majas elab kolm või neli generatsiooni, mahutades end ära kahte-kolme tuppa. Siinsed kodud on väga hubased ja ausad, maas on mingi rohtvili, mida olen ka näinud mõne mikrobussi põrandal. Enne lahkumist kergendan end tavapärases kohalikus peldikus, mis meenutab kuivkäimlat. Millest ma aru ei saa on see, et kui see täis saab, kus siis asjal käiakse, kuna meile tuntud kuivkäimlale omaselt ei näe ma ühtegi võimalust selle tühjendamiseks.

Õhtul lähme Piazza’sse, sööme kohalikku toitu ja vaatame niisama ringi. Peale sööki lähme kohalikku baari. Avanev vaatepilt on nagu filmis. Laudkonnad põrnitsevad meid vaikides, võtame istet baari keskel ainsa vaba laua taga. Ootan, et kusagilt tuleks meie juurde baari kõige ähvardavam külaline ja teataks, et me pole teretulnud, kuid seda ei juhtu. Baar näeb iseenesest väga mõnus välja oma sumeduses. Tellime õlled. Ringi vaadates tundub mulle, et turistid siia tõesti tihti ei satu. Laudade taga istuvad valdavalt mehed ja joovad õlut ning naised nende lauas ei ole kindlasti nende abikaasad.

Amato läheb välja suitsule ja lähen talle seltsiks. Ta on jõudnud ära suitsetada vaevalt pool oma sigaretist, kui kuskilt ilmub välja väga purjus noorsand, kes on pahane, et me seisame seal kus me seisame. „Get the fuck up the house!“ Ütlen talle, et pärast sigaretti lähme tagasi sisse. Ta ei mõista ning jätkab. „Somalia, Thailand, Ethiopia, I am Africa. Get the fuck up the house!“ Hea küll, hea küll. On hea kui ta ise aru sai, mida ta täpselt öelda tahtis. Tagasi baari sisse minnes räägivad Charlotte ja Katerina, et neilt oli keegi vahepeal hinda küsinud. Joome oma õlled lõpuni, nendime, et õhtu on olnud väga kogemusterohke ning edaspidiste sekelduste vältimiseks ostame kodu lähedalt veel mõned õlled ja joome need kodus. Baarist väljudes näeme eemal seda sama purjutajat tüli norimas juba järgmise, seekord kohaliku, ohvriga. Aeg on hiline, kuid mikrobussijuhtidega hinnas kokku leppides saame siiski Mekanissasse.

—–

Hommikul võtame suuna linna ääres asuva Entoto mäe suunas. Sinna saamiseks on vaja võtta umbes neli mikrobussi, üks liinibuss ja üks veidi imelikum transpordivahend, mis vist kunagi on olnud kiirabiauto. Mäe otsa jõudes tunnen esimese asjana värsket hõredat õhku. Olen Addissi saastunud õhuga nii ära harjunud, et värsket õhku hingates on ninasõõrmetel veidi valuski.

Esimese asjana külastame paleed ja muuseumi. Klooster on siia rajatud kuningas Menelik’i poolt. Mäe otsast alla vaadates otsustas ta all asuvasse orgu ehitada Etioopia pealinna, Addis Abeba. Muuseum on üpris väike, kuid giid räägib põhjalikult igast üksikust esemest ja Etioopia ajaloost. Uudisena saan teada, et siiamaani trükitakse Etioopia birri väljaspool Etioopiat. Palee meenutab mulle Eestis asuvaid vanu kivist kirikuid ja taluhooneid. Palee juures on ka vaateplatvorm, kust avaneb vaade tervele Addissile.

DSC_2718
Moblad ja relvad jätakse kappi.
DSC_2732
Kirik Entoto otsas.

DSC_2729    

Pärast palee ja muuseumi külastamist joome teed lähedalasuvas kohvikus. Kohalikud lapsed on meid märganud ja Amato ning Katerina teevad võhikliku vea pakkudes neile saia ja banaani. Nüüd on meie ümber umbes kümnepealine lastekari, igaüks neist nõuab saia, banaani või birri. Nad on meiega terve tee, kuni kõnnime mööda teed mäest üles. Lisan sammu ja raputan teised maha. Avanevad vaated tekitavad tunde justkui oleksin Lõuna-Eestis, veidi edasi ja ei usu oma silmi kui näen kasvamas põõsaid, mis pole midagi muud kui kadakad. Okkad on küll palju pehmemad, kui kodus, aga selegi poolest – kadakad. Siin ilmselt villitakse seda kohalikku džinni.

DSC_2744
Kadakad.
DSC_2737
Nigut Lõuna-Eesti.
DSC_2742
Lasteaednikud.

Mäe otsas pakub teeääres istuv naine oma varjualuses kohvi. Võtame istet, ootame kohvi, lastekari pole ikka veel meist ära tüdinenud. Pärast kohvi joomist otsustame tagasi Addissi minna, olles mäe otsas veetnud pea terve päeva.

DSC_2741

—–

Pühapäeval lähme Workaferahu juurde. Varasemalt oleme üritanud teda kahel korral külastada, kuid edutult, põhjuseks mõne Worka lähikondlase surm. Surma puhul püstitatakse hoovivärava ette suur varitelk, kus surnut mälestatakse. Olen seda varem näinud oma koduaknast, kui ühe lähedal asuva naabri ema matuseid peeti. Need pühitsused kestavad üldjuhul paar päeva. Seekord ükski kurb ootamatus meid ei takista ja sõidame mitme mikrobussiga linna äärde, kus meile tuleb vastu Worka abikaasa ning üheskoos liigume läbi kitsaste tänavate õige majani.

Tutvun lastega, poja nimi on David , niiet tõsiasi meie nimekaimluse kohta põhjustab arusaadavalt palju elevust. Workaferahu on hommikust saadik vaaritanud – sööme liha, kana, kohalikku kitsejuustu, kareahelbeputru, mida siin süüakse päris tihti, shiro’t, muna. Söögi alla ja peale pakutakse tej’i, mis on juba varasemalt tuvustamist leidnud kohaliku traditsioonilise meeveini näol. Vahepeal ei ole ma selle joogi suhtes sõbralikumaks muutunud. Pigistan klaasitäie viisakusest alla ja olen rahul, et ma seda enam jooma ei pea. Niipea kui klaasi lauale asetan, valab Workaferahu selle jälle triiki täis. Oleksin pidanud targem olema ja aeglasemalt jooma. Lisaks ebameeldivale maitsele teeb see mind ka päris purju.

Joome kohvi ja vahepeal on Workaferahu kutsunud külla ka Amato ja Katerina.Nad on just otsimas kohta, kus einet võtta ja kutse peale vastavad kohe jaatavalt. Mõne aja pärast on nad kohal ja ka neil söödetakse kõht liiga täis ja nina ette asetatakse klaasid meeveiniga. Jõuame neljakesi konsensusele, et see jook on raskesti talutav. Kohalikud on sellest joogist alati pöördes, kuid ma ei ole kohanud ühtegi välismaalast, kes seda jooki kiitnud oleks.

—–

Esmaspäeval tulevad Amato ja Katerina meiega kahele kohtumisele kaasa. Mõlemad ettevõtjad tegutsevad tekstiili valdkonnas. Esimene neist, keda külastame, on üks EWEA asutajaliikmetest. Ta ärion väga edukas ning peale tekstiilitööstuse ja poe on tal ka autovaruosadega tegelev ettevõte. Pood on päris suur ja hea ülesehitusega. Katerina, Charlotte ja Amato ostavad salle, voodipesu, nahkkoti ja laualina. Ise jätsin raha koju, seega ei teki mul kiusatust, kuid Amato ostetud nahkkott paelub mind väga.

Järgmise ettevõtte omanikku on Valerie varem väga kiitnud. Valerie on aidanud tal oma tooteid USA turule saada ja tema äri on nüüd päris edukas. Saan veel teada, et oma äri alustas ta ühe eestlasest GLEN vabatahtliku abiga.. Poes haarab enamuse tähelepanust tema pisike tütar, kes järgemööda riiulist asju võtab ja neid poe keskele põrandale kallab.

Pärast kohtumisi lähen kontorisse, Charlotte läheb Amato ja Katerinaga bussijaama kaasa pileteid ostma. Amato ja Katerina lähevad kaheks nädalaks põhja, et tutvuda Etioopia kultuurihälliga. Ananassitüdrukuga kokkusaamine jääb ära, seega pole kontoris erilist midagi teha peale profiilide ülevaatamise. Saame mõne aja pärast jälle neljakesi kokku, et lõunat süüa. Koju jõudes pakivad Amato ja Katerina asju ning arutavad reisiplaani. Bussid väljuvad väga vara, nad peavad ärkama kell kolm.

—–

Reede hommikul ärkan kell kolm, et end valmis seada reisimaks Etioopia ida ossa. Kell neli istun mikrobussis mis viib mind läbi pimeda linna Mexicosse. Edasi otsustan minna jala, kuna inimesi ja liiklust veel nii varasel kellaajal ei ole. Jõuan Meskal’i platsini, buss peaks väljuma pool viis. Siit väljuvad kahe suurema bussiliini, Sky Bus ja Selam Bus’i liinid. Olen kohal kaheksa minutit varem, bussi pole veel kusagil näha. Uimased näod istuvad teepervedel ja vaatavad tühjusesse, poisikesed sagivad nende vahel ja müüvad nätsu, suitsu ja salvrätte. Üks buss ukerdab väljakule, sean sammud selle suunas, kuid tegu on Sky Bus’i bussiga. Ühel hetkel on väljak täis täpselt ühesuguseid rohelisi Hiinas toodedud monstrum-busse, kõik minemas eri Etioopia nurkadesse, kuid Dire Dawa’sse ei lähe neist ükski. Vähemasti on need Selam Bus’i bussid ja tean millist bussi pean otsima. Minu buss on kõigist kõige viimane, hüppan sisse ja hõivan oma koha. Bussil pole esmapilgul väga vigagi, vaid üks tuluke laes vilgub närviliselt. Kõlaritest kostub põlatud Etioopia popmuusika ja taipan õudusega, et seda mängitakse kõigi reisijate rõõmuks kogu sõidu vältel.

DSC_2766
Põiepeatus.

Buss hakkab liikuma tund aega oma väljumisajast hiljem. Linnasisene loksumine ja manööverdamine võtab omajagu aega, kuid varsti oleme juba maanteel. Mida ida poole, seda kõrbestunumaks Etioopia muutub. Vahepeal peatume jalgade sirutamiseks ja põite kergendamiseks, näen kaamleid ja kõrbeasukaid. Umbes poole sõidu peal peatutakse lõunasöögiks. Olen teinud kaasa nussa-saiad, milles pettun sügavalt, kuna minu ostetud nussa kreem on nii halb, et ma ei suuda oma võileibu lõpuni süüa. Pole lugu, on nii palav, et isu eriti ei olegi. Bussis pakutakse pudelivett ja croisant’e. Dire Dawa’le lähemale jõudes on maastik kõrbjas, kuldsetel mäenõlvadel vohab hõre okkaline taimestik.

DSC_2768

Jõuame Dire Dawa’sse pärastlõunal, sõit kestis kümme tundi, kuid enestunne pole kõige hullemgi. Meile tuleb vastu Fikirte, kes on üks EWEA liikmetest ning kes elab Dire Dawa’s. Ta on äärmiselt humoorikas neljakümneviiendat eluaastat trööstiv naisterahvas. Võtame bajaj’i (Indiast pärinev kolmerattaline liiklusvahend) ja sõidame tema majja. Kuigi Dire Dawa on kõigi juttude järgi täiesti mõttetu linn, siis on ta hoopis teistsugune kui algselt ette kujutasin. Arvasin sattuvat räämas kõrbelinna, kus inimestel on seljas ainult räbalad, kuid leian eest väga ilusad tänavad, mitmed baarid ja palju rohelust. Inimesed ei kerja nii palju ja üldpildilt tundub Dire Dawa palju rikkam kui Addiss. Päike paistab ja on väga kuum, Fikirte maja on ilusas linnaosas, üür on siin hämmastavalt madal. See on ka põhjuseks, miks linn ei ole tööpuuduse tõttu inimestest tühjaks jooksnud.

DSC_2776
Turule

DSC_2769

Pärast söömist jalutan mööda linna ringi, päike on loojumas kuid on endiselt väga palav. Käime Fikirte’ga kohalikus õigeusukirikus palvusel peale mida lähme ühe Fikirte sõbranna juurde, kellel on veel suurem maja ning kus veedame ka oma ööd. Võrreldes kodudega, mida olen Addissis külastanud on see väga avar ja luksuslik. Laiekraan telerid ei ole siin maal iseenesest mõistetavaks nähtuseks, kuid siin majapidamises on ka see olemas. Kahe nädala pärast kolib ta Addissi, põhjuseks tööpuudus, kuid siinne vaikelu tundub mulle isiklikult palju kutsuvam, kui pealinna peadpööritav elutempo. Öö, nagu päevgi, on väga palav, kuid pikast bussisõidust tingituna olen nii väsinud, et magan ühe jutiga hommikuni.

—–

Järgmisel päeval lähme Fikirte juurde. Pärast hommikusööki teen mõned tiirud linna peal, kuid keskpäevane kuumus ajab mind kaitsvate varjude alla tagasi. Loen hoovis raamatut ja vaatan hoovis askeldavaid inimesi. Lapsed mängivad, emad jahvatavad tšillipulbrit. Mehed närivad valdavalt kohalikku mõnuainet chat’i ja mängivad kaarte. Peaasjalikult tuleb päevad võimalikult mõnusalt õhtusse veeretada.

DSC_2784
Kohvitseremonialistid.

Pärast lõunat otsustan ronida linnaäärse künka otsa, kust avaneb vaade tervele linnale. Künka otsas on mõnus tuul, mis palavust leevendab. Silmapiiril on näha kauguses laiutavad mäed. Räsitud väljanägemisega poisslaps tuleb teiseltpoolt mäge üles ning jääb kümnekonna meetri kaugusele mind ainiti põrnitsedes kivi otsa istuma. Ma olen nii vaimustunud tõsiasjast, et ta ei tule esimese asjana minult raha küsima. Annan talle oma kaasa võetud banaani. Tänutäheks surub ta naeratades mu kätt. Kogu aja jooksul ei ütle ta mitte ühtegi sõna, mina nii samuti. Vahin vaikuses ümbritsevat ning peagi sätin sammud tagasi linna poole. Võtan ühes teeäärses baaris õlle. Üle tee väljendab üks ilmselt liigsest chat’i söömisest hullustunud mees möödujatele oma nägemust asjadest.

DSC_2786
Dire Dawa

—–

Järgmisel hommikul lähen Harar’i. Kell seitse hommikul olen juba linna väravate juures. Pole veel liiga palav, parim aeg vanalinnaga tutvumiseks. Linn on üle kolme tuhande aasta vana ja islamiusuliste seas väga tähtsalt kohal, elanikud seega valdavalt moslemid.

DSC_2834

Harar on väga ilus. Kitsad vanaaegsed tänavad ja värvilised majad, lapsed hüüavad photo, photo. On pühapäev ja paljud söögikohad on veel kinni. Võtan kohvi ja mingi küpsetise ühes lahtiolevaist kohvikuist ja tunnen, et täna hommikul ärkasin liiga vara.

DSC_2797
Värvilised majad.
DSC_2809
Kitsad tänavad.

DSC_2823

Keskpäevaks on vanalinn mul risti ja põiki läbi käidud. Söön linnamüüridest väljaspool asuvas kohvikus moslemite üht meelisrooga, lavaš mee ja munaga. Juttu tuleb tegema kohalik spordireporter, alustuseks viskab komplimendi, et näen välja nagu Thomas Müller. Ta räägib veidi Harar’ist ja spordiajakirjaniku elust Etioopias. Lisaks ei jäta ta mainimata, kui väga ta Ameerikat ei salli. Kõrval lauas istuv tuli-kollase habemega mees liitub vestlusesse ja küsib Charlotte’ilt, et ega ta ei saaks Saksamaalt üles otsida ühte tema kuueteistkümnest lapsest.

DSC_2830
Harar.
DSC_2831
Islamistide pühakoda.

DSC_2806 DSC_2808  

Üldiselt meeldivad mulle inimesed siin rohkem kui Addissis. Inimestel tundub siin mõnusam elu olevat, ei ole nii palju trööstitust ja vaesust. Inimesed on sinuga nõus juttu rääkima rääkimise pärast, mitte üksnes lootuses sult lunida välja mõni birr. Addissis ma ei viitsi enam vastata tänaval kõnetajatele, siin aga hakkab usk inimsusse jälle taastuma.

Peale einet satun vanalinnas ühte antikvariaati. Ostan islamiusuliste palvehelmed. Poepidajal tädil on hea päev, sest ma ei viitsi temaga eriti hinnas tingida. Lähme sööme ühes söögikohas, mis on seni ilmselt kõige räpasem koht, kus einestanud olen, kuid kuna seni on mul pasanteeriat õnnestunud vältida, siis olen kindel, et elan üle ka sellegi katsumuse.

DSC_2822DSC_2821

Ma ei saa nüüd päris kindel olla, kas sõnusin sellega oma õnne ära, kuid sama päeva õhtul alustan oma esimest kohalikku oksemaratoni. Toidumürgitus, malaaria, parasiit? Dire Dawa on üheksasada meetrit merepinnast, seega potentsiaalne koht malaaria levikuks. Võib olla olen esimene inimene Etioopias, kel on ebola? Peast käivad läbi erinevad variandid. Katan ennast tekiga, et sääsed jaole ei saaks, ise samal ajal palavusest metsikult higistades. Kolm päeva hiljem saan teada, et Dire Dawa’s pole seitse aastat ühtegi malaariajuhtumit olnud.

Olles öö läbi oksendanud, on hommikul aeg bussile sättida ja Addissi tagasi sõita. Ajastus on perfektne, maganud pole minutitki ja ees ootab kaheteisttunnine bussisõit läbi kõrbe. Kõigele lisaks otsustasime paar päeva varem osta tagasi pileti tavabussile, et saaks kogeda, kuidas keskmine etiooplane reisib. Etiooplastel läheb vist bussisõitudel kergesti süda pahaks, kuna peale minu on oksendajaid veelgi. Rõõmustan, et ma ei ole üksinda. Pileteid kontrollitakse kolmel erineval korral. Hakkame hommikuhämaruses liikuma. Esimese tunni pean vastu ja ma ei ole esimene kes oksendab. Kilekotid liiguvad bussi tagant bussi ette otsa. Oksendab vana moslem mu ees ja noor mees mu kõrval üle vahekäigu. Vaated bussiaknast on väga ilusad ja naeran enda üle, üritades meelt positiivsena hoida. 432 kilomeetrit Addissi, pole kõige hullem. Möödub pool tundi ja möödume järjekordsest teevidast – Addissi 465 kilomeetrit.

DSC_2794
Varahommik.

Vahepeatusi kasutan võimalusena värsket õhku nautida ja kilekoti asemel tee äärde oksendada. Kohaliku bussi istmed on samuti palju kitsamad kui Selam bussi omad, seega jalgade sirutamine teeb palju head. Ühel järjekordsel vahepeatusel ei lase kohalik kõrberahvas mul oksendada. Ma ei küsi neilt põhjust, päris piinlik olekski, kui oksendaksin nende pühale maale, kuigi kõikjal kuhu vaatan laiutavad kilekotid ja muu plastmass praht. Kaasreisijad naljatlevad, et ehk ongi ebola, esimene ja viimane juhtum Etioopias. Üks kaasreisija pakub mulle banaaninätsu, olen juba igasuguseid taktikaid proovinud ja mitte suurt usku ilmutades võtan nätsu siiski tänulikult vastu. Ehk on tegu kokkusattumusega, kuid peale selle nätsu närimist hakkas mul hetkeliselt parem ja sellega oksemaraton selleks korraks piirdus. Kohalikud on mulle seda nätsu varemgi pakkunud, eelkõige peale söömist, väites, et see hõlbustab seedimist. Ma ei ole varem seda juttu tõsiselt võtnud, kuid nüüd on mul sellesse nätsu sama palju usku kui vanasse heasse söetabletti, mis tavaliselt kõik mu hädad olematuks teeb.

Järjekordses peatuses tunnen end juba päris kõbusalt, valmistun bussi sisenema, et lahkuda, kui bussi kõrval seisev politsenik mult passi näha küsib. Mõistan hetkega, et mul pole passi kaasas, rääkimata passikoopiast, mis jäi teiste pükste taskusse ning asub kolmesaja kilomeetri kaugusel Addissis. Teen nägu, et otsin passi oma kotist, teades, et ma seda sealt ei leia. Boonuseks veel see, et ka Charlotte’il ei ole passi ega passikoopiat, kuid temal oli koopia vähemasti eelmisel päeval veel alles. Hakkab kohale jõudma, et isikut tõendava dokumendi puudumine sellises riigis nagu Etioopia ei ole päris sama mis Euroopas. Kaasreisijad on ärritunud, et bussi kinni hoiame, käivad jutud, et laseksime passid Addissist siia, kuhu iganes, saata. Ma pole vist eales tundnud sellist palavust, päike raiub lagipähe, keha magamatusest ja värskest oksendamisest nõrk, kuid täna adrenaliinijoovastusele tunnen end väga erksalt. Annan politseinikule ja tema saatjaskonnale Workaferahu numbri. Ma ei tea mida ta neile rääkis, kuid kümne minuti pärast saan oma telefoni tagasi ja naeratades lubatakse meil sõitu jätkata. Väga hea, et ööd kuskil kõrbevangals veetma ei pea.

DSC_2843
Väga palav.

Edasise sõidu hoian pilgu maas, mõned kaasreisijad on avaldanud pahameelt idiootsete turistide pärast. Ei saa neid süüdistada, saan aru isegi, kuidas meil vedas. Rõõmustan, kui Debre Zeit’i jõuame, tean, et siit on vaid viiskümmend kilomeetrit veel. Pool tundi ja pääsen siit bussist. Kuid liiklus on väga aeglane. Kaks viimast tundi bussis veedangi aknast välja vahtides ja tõdedes, et see ummik kestab kuni Addissini välja. Olen üsna hästi vastu pidanud, kuid nüüd tunnen, et kannatus hakkab katkema. Lõpuks astun bussist maha ja tunnen sisimas suurt võidujoovastust. Veel kaks mikrobussi ja olen kodus. Vajun voodisse kell seitse õhtul ja ärkan alles kaksteist tundi hiljem.

DSC_2844
õhtul toaaknast.
DSC_2846
Hommikul rõdult.

—–

Advertisements

4. Kohvi, džinn ja läätsepirukad.

—–

Laupäeval külastame ühte kohvitootjat, selleks tuleb järjekordselt sõita Bole’sse. Kohale jõudes võtab meid vastu ettevõtte omaniku poeg Dawit, kellega tutvusin USA saatkonnas käies. Ta on äsja tagasi Etioopiasse tulnud, elades vahepeal kaheksa aastat Oklahomas. Vaatame, kuidas käib kohvi röstimine suuremates kogustes, röstimismasinad näevad väga vinged välja, nende ümber suured kotid roheliste kohviubadega. Joome kohvi ja räägime juttu. See on ilma kahtlusteta kangeim kohvi mida ma siiani joonud olen, seljale tekib külm higi. Kohalik kohv on väga värske, iga kord kui olen kuskil külas käinud on kohvi röstitud koha peal. Dawit ütleb, et Etioopias matiseb kohvi teistmoodi veel ka sellepärast, et asume üle kahe kilomeetri merepinnast.

Hakkab sadama vihma, niiet jääme veel paariks tunniks, nii veedamegi pea poole päevast pideva kohvilõhna sees. Kohvi on Etioopia üks peamisi ekspordiallikaid ja konkurents väga karm. Järjest enam on ettevõtted hakanud eksportima juba röstitud ja pakendatud kohvisid. Rohelisi kohviube võivad eksportida ainult etiooplased, rohelise ja rösitud oa hinnavahe on kümnekordne. Siiski on etiooplastel ja teistel kohvitootjatest arengumaadel väga raske oma valmistoodetega jõuda rahvusvahelistele turgudele.

DSC_2707
Vihma ja rahet vaheldumisi l66skava p2ikesega.

Koju jõudes rõdul raamatut lugedes kutsuvad naabrid meid külla. Kõht söödetakse täis ja joome jälle kohvi. Traditsiooniliselt juuakse kohvitseremoonia käigus kolm tassi. Kohvi pannakse tulele koos suhkruga, sest kohalikud joovad kohvi väga kuumalt ja ei taha suhkru lisamisega seda maha jahutada. Kannust valatakse kohvi tassi keevana. Puru vahepeal ei vahetata, seega on esimene tass kõige kangem.

Otsustame naabritega õhtul minna Gabriel’i linnaosas asuvasse traditsioonilisse restorani, kus söögi kõrvale saab lavalt näha traditsioonilisi tantse ja muid etteasteid. Koht on täis ja meid liidetakse ühe teise laudkonnaga. Minu kõrval istuv tüdruk pakub mulle süüa, üksikasjalikult kirjeldades toite mida proovin. Etioopias üldjuhul süüaksegi mitmekesi koos ühelt suurelt kandikult. „Bla, bla!“ „Söö, söö!“

Vabaneb laud ja sätime end ümber, tellin õlle ja sütel veiseliha. Lauast avaneb vaade otse lavale, käimas on järjkordne etteaste. Tantsitakse Etioopia traditsioonilisi tantse, mis on Aafrika tantsudele omaselt väga hoogsa tempoga. Mehed ja naised tantsivad kordamööda omavahel mõõtu võttes. Nad tulevad rahva sekka ja lauast lauda käies kutsuvad külastajaid tantsima. Vastastikkused tantsud pole nii intensiivsed, peamine liigutus on käsi puusadel hoides õlgade kehitamine samal ajal peaga tuvi kombel vibutades. See on päris kentsakas vaadata, eriti kui tuvitantsu teevad keskealised valged turistid. Korralik tsirkus.

—–

Töö juures ei suju kokkusaamised enam nii libedalt kui esimestel nädalatel. Päris tavapäraseks on saanud kohtumised, kus kindel aeg ja koht on kokku lepitud, tublid praktikandid on kohal, aga ettevõtjaid endid ei kusagil. Kuidas on võimalik, et eelmisel päeval kokkulepitud ajal kohtumispaika jõudes tuleb välja, et inimene, kellega pidid kohtuma on 2000km kaugusel ja üldse teises riigis? Sellist asja on tulnud ette rohkem kui ühel korral. Kellaajad ja kokkulepped ei eelda tingimata, et need paika peavad.

DSC_2698
T88tan seal taamal asuvas kompleksis.

Kõik kokkusaamised ei ole siiski asjata ja külastame hulgaliselt ettevõtteid, kelle tooted on päris kihvtid. Külastame üht noort ettevõtjat, kelle vabrikus toodetakse kingi. Sisse astudes on ta ise tööpingi taga nagu teised töötajadki, ta on väga tagasihoidlik ja räägime ettevõttest rohkem tema vennaga kui temaga. Mõned plätud ja kingad on äärmiselt väga vinged, hinnad uskumatult odavad. Mõttes ostan siit kaasa kuskil neli-viis paari jalanõusid.

Kontori lähedal on ühe EWEA asutajaliikme töökoda, nädala viimasel tööpäeval külastame tema showroom’i. See on seni kõige suurem ja edukam ettevõte kus käinud olen. Ettevõte toodab nahast pea kõike mida toota annab – käekottidest ja portfellidest kohvilaudade ning laualampideni. Varem tegeles ettevõte toornaha ekspordiga ja äri õitses kuni 2005. aastani, mil Etioopia valitsus kehtestas uued ekspordiseadused ning toornaha eksportijate ärid kõrbesid. Sellest tulenes ka ümberlülitumine valmistoodetele.

DSC_2699
Toode.

Ettevõtte omaniku Salpi puhul on tegu sisserännanud armeenlaste järeltulijaga. Ta jagab palju õppetunde oma üle kahekümne aasta kestnud ettevõtja kogemusest, Etioopia valitsuse tegevusest ja kohalikest pangandustrendidest. Lisaks räägib ta armeenlaste rollist Etioopias, kes mõned sajad aastad tagasi olid kuldmüntide vermijatena sisse rännanud ning siin paikseks jäänud. Kohalik armeenia kogukond tundub olevat väga jõukas, ettevõttega on seotud suur osa suguvõsast. Järjest astuvad sisse ja tutvustavad endid Salpi vennad ja nõbud, kellel kõigil on oma isiklikud ärid.

—–

Esimest korda lähen oma siinsete semude Raheli, Endoshi ja teistega kohalikesse klubidesse. Panen selga kõige kenamad riided mis mul kaasas on. Seljas oleva pulloveri suudan enne klubidesse suundumist ühes baaris söögikorda nautides liha ja tšillikastmega täis lödistada ning teksad on nagunii pidevalt porised. Asume teele Bole poole. Esmalt astume läbi ühest saksapärasest baarist, kus joome õlut korralikest savikappadest. Baar on vaatamata reede õhtule päris tühi, peale meie seltskonna on seal veel kolm-neli seltskonda. Pärast mõningaid õlleringe asume teele ööklubi suunas.  

Klubi asub ühe kaubanduskeskuse keldrikorrusel. Uksel on üüratu hulk turvamehi, klubis sees on vähemalt sama palju teenindajaid. Tuju on väga hea, pakun oma kohalikele sõpradele suveniiripudelites Eestist kaasa toodud Vana Tallinnat. Mulle tundub, et nad kiidavad seda jooki pelgalt viisakusest, kuid kui nad paar päeva hiljem räägivad ikka veel Vana Tallinnast, siis leian nende kiidusõnad siirad olevat.

Klubi ise näeb välja nagu klubid ikka. Veidi kummaline tundub näha sellist teenindajate armeed, kelle riietus on väga formaalne. Külastajaidki pole nii palju kui teenindajaid. Enda kergendamiseks on vaja tagantukse kaudu väljuda ja jalutada läbi pimeda tagahoovi kuni jõuan teises hoones olevate WC’deni. Inimesi hakkab juurde tekkima, DJ mängib tavalisi lääne-hitte vaheldumisi Etioopia hittidega, mille peale kohalike silmad suureks lähevad ja kõik oma tuvi-tantsu tegema hakkavad. See kohalik muusika ei lähe mulle kuidagi peale, kuid sellegi poolest olen sunnitud head nägu tegema ja tuvi-tantsu tantsima. Saan rahulolevate žestide osanikuks. Ilmselt mul on sellele annet.

Pärast mõnigat tantsimist ja nii sama jutustamist kaob klubis elekter. Kottpimedas klubis istuda on ka päris tore. Generaatorite jõul vool siiski taastub, muusika pannakse tagasi peale ning paarkümmend sekundit käib melu edasi, kuni vool jälle ära läheb. Nii juhtub umbes kümme korda. Otsustame, et on aeg edasi liikuda järgmisesse klubisse.

Kohtame tänaval veel mõningaid tuttavaid Zabibat ja Salem’i. Nendega on kaasas Tasch, kes on värskelt Rootsist naasnud robotroonika magistrant. Liigume järjekordse klubi suunas, tee peal astume läbi ühest burgeri restoranist. Siinsed burgerid on veidi magusa maitsega ja pihvid on nii kõvaks praetud, et krõmpsuvad hamba all.

Liigume Bole’st minule teadmata linnaosa suunas. On väga pime, pooleli olevad ehitised jätavad täiskuuvalguses apokalüptilise mulje. Mööduvate autode tulede valguses on näha teeääres tööotsasid otsivaid prostituute. Neid on siin väga palju, igas suuruses ja vanuses. Vahemärkusena teadmiseks, et kuigi võiks nii arvata, ei ole prostitutsioon Etioopias siiski legaalne. Jõuame läbi prostituutide rägastiku ööklubideni, enne astume läbi ühest baarist, et juua paar pitsi kohalikku džinni.

Ma tahaksin siia vahele mainida, et omasooiharus ei ole siin riigis taunitav ja väidetavalt suisa karistatav kahekümneviie aastase vangistusega. Tänavapildis võib näha mehi käest kinni jalutamas, kuid kohalikus kontekstis on see ülima sõpruse märk. Meie seltskonna kõige mehisem mees on – Salem, kes on naine. Ausõna, ta näeb välja nagu ta võiks üks käsi selja taga mind raskusteta läbi klohmida. Ta heidab nalja baarimehe ja turvameeste üle, joob nagu loom ja maksab arved. Mul on väga hea meel, et ta meiega on, tunnen end temaga väga turvaliselt.

Ööklubi nimi kuhu läheme on H2O, see tundub olevat päris korralik klubi, turvamehi on rohkem kui eelmises klubis ja sel korral on vaja tasuda ka sissepääsu eest. Klubi ise näeb väga korralik välja ja on näha, et kohta on korralikult investeeritud. Hindan seda selle järgi, kui kenad on siinsed WC’d. Inimesi on palju, peale minu ja Charlotte’i on siia ära eksinud ka teisigi turiste. Muusika liigub jälle samas taktis – läänemaailma hitid vaheldumisi kohalikega. Kohalikud lood põhjustavad järjekordselt minule arusaamatutel põhjustel palju elevust. Teen jälle tuvi-tantsu, kõik on rahul. Veedame siin aega hommikul kella kuueni, lahkume viimastena, turvamehedki manitsevad minekule. Olen maruväsinud. Zabiba, Tsion ja Salem jooksevad üle tee baari, et veel mõned pitsid vägijooki sisse kummutada ja mingit rõvedat piparmündi likööri kaasa osta. Ma arvasin, et etiooplased ei joo kuigi palju, eriti naised. Ilmselgelt eksisin.  

Pressime end kaheksakesi taksosse, kaks kõrvalreisija istmel ja kuus tagaistmel. Taksojuht pole sellega nõus ja teised on imestunud – miks ometi?! Tellime eraldi taksod ja konsensus on minna kõik koos Tasch’i imepisikesse korterisse, mis on kuskil linnaääres ja väidetavalt palju lähemal kui Mekanissa. Sõit sinna kestab liiga kaua, olen une ja ärkveloleku piirimail mõeldes ainult oma voodile. Selle asemel magan külg külje kõrvale pressitult Endosh’iga ühes voodis. Aga vähemalt voodis.

Hommikune pohmell on täpselt samasugune Etioopias nagu Eestiski. Kuigi ma ei joonud eelneval õhtul kuigi palju alkoholi, siis veetsin liiga kaua aega suitsustes klubides. Etioopias on siseruumides suitsetamine lubatud ja kuigi tänaval väga palju suitsetajaid ei kohta, siis on tunne, et kõik tegemata jäänud suitsud tehakse ära just reede õhtuti.

Tellime lähedalasuvast kohvikust süüa ja kohvi ning mängin poole päevani pokkerit. Teeme Taschi korteri nii hästi korda kui suudame ja liigume mikrobussiedele mis meid koju viiksid. Peale lõunat jõuan koju ja heidan end oma igatsetud voodisse ja tõusen sealt alles õhtul.

—–

Ühel pühapäeval saan kõne ajutiselt Addissis elavalt Karinilt, kes kutsub mind oma koju lõunat sööma. Nõustun meeleldi ja juba tunni aja pärast istun tema autosse. Temaga on kaasas veel eelmisel õhtul saabunud poeg ja elukaaslane. Lähme läbi kohalikust diplomaatide laste koolist. Kooli territooriumil on staadion, jalgpalli- ja tenniseväljakud, palju rohelist. Siin on väga rahulik ja vaikne – miski mida Addissis just tihti ei kohta. Vaatamata järgmisel päeval algavale uuele kooliaastale on näha palju pooleliolevaid töid. Värskelt värvitud erivärvilised koolilauad ja –pingid seisavad toredasti reas.

Karin elab diplomaadile omaselt oma aia, turvameestega ja teenijatega villas. Maja on väga hubane, olemas on kamin, laiekraaniga telekas ja wifi. Kuna ilm on väga ilus, siis otsustame süüa õues. Joon papaia mahla, mida saab lähedal asuvast poest. See on väga külm ja konsistentsilt meenutab rohkem smuutit. Kõikjal värskelt saada olevad puuviljad on üks parimaid asju siin riigis olemise puhul. Pärast sööki joome siit samast aiast korjatud kohviubadest tehtud kohvi, kõrvale klaas viskit. Räägin Karini ja tema elukaaslasega nende tegemistest, elust Eestis ja tulevikust. Väga meeldiv on rääkida kellegagi vahelduseks eesti keeles. Meeleolustik on väga mõnus, olen kokku sattunud väga huvitavate inimestega.

Enne kui nad mu koju viivad, lähme läbi ühest söögikohast, mis on ehitatud mingisugusesse vanasse lao- või tehasehoonesse ning meenutab väga Tallinnas asuvat F-hoonet. Tellin šokolaadikoogi ja kohvi. Siin on suur hulk ajakirju ja huvitavaid raamatuid, ideaalne koht kus üks pühapäev veeta.

Jõuan Mekanissasse, tänan Karinit ja teisi väga toreda päeva eest ning lähen teen Lauraga ühe pika skaibikõne. Imekombel on netiühendus isegi päris hea ja väga suuri jamasid ei esine. Ostan oma läätsepirukamüüjalt viis pirukat, mille asemel leian koju jõudes kuus pirukat ja lisaks friikartulieid. Tunne, et kõik läheb väga hästi. Õhtul kodus peale trenni ja külma dušši pikutan lahtise akna all ning loen järjekordset raamatut. Hommikul ilmneb, et mu enda arvates raudne tervis polegi nii raudne – kurk on kähe ja nina tatine.

—–

Esmaspäeva hommikul enne tööle minekut vedelen voodis raamatut lugedes. Väljast on kosta inimeste kära, mis on veidi erutatum kui tavaliselt, kuid ma ei tee sellest eriti välja. Kui kära muutub juba päris valjuks panen raamatu käest ning vahetult peale seda kuulen häält, mille arvan olevat ei midagi muud kui automaadi valangud. Rahvas muutub hüsteeriliseks, naised kiljuvad, lapsed nutavad. Veel valanguid. Vaatan ettevaatlikult aknast välja, näen lähedal asuva panga kalašnikovidega relvastatud turvamehi. Kaon akna juurest elutuppa, süda taob, mõtlen, milles asi. Pangarööv? Mäss? Sõda? Lähen rõdule ja näen, et elanikud on kõik hoovi kogunenud. Naabrite uks on pärani lahti, kedagi korteris ei ole. Midagi peab ikka väga valesti olema. Näen hoovis mõningaid mehi naermas ja mõtlen, et väga hull ei saa asi olla, ilmselt keegi surma ei saanud. Vaikselt lähevad inimesed tagasi oma korteritesse. Küsin mis juhtus, kuid keegi ei oska mulle inglise keeles seletada mis täpselt juhtus.

Varsti jõuab Charlotte, kes on sama hämmingus. Kumbki ei tea mis täpselt juhtus. Otsustame tööle minna, lähen maja tagant läbi, kus kogu sündmus minu arvates aset leidis. Näha pole midagi eriskummalist. Küsin ühe politseiniku käest mis juhtus. „Bird“. Ma ei saa aru mida see peaks tähendama.

Paari päeva pärast saan Valerie korteriomanikult teada mis tegelikult juhtus. Meie maja kõrval on üks puu, mille kohalt jooksevad läbi elektriliinid. Puud ei ole korralikult pügatud ning aastatega on elektriliinid lihtsalt läbi puu kasvanud. Tekkis mingisugune lühis ja sellest tekkinud hääl oli see, mis meenutas nii väga automaadi valanguid. Lugu on nii kummaline, et ma ei tea kas seda uskuda või mitte.

—–

Ühel pärastlõunal läheme ühte Addis Ababa Ülikooli fraktsiooni kuuluvasse kunstikooli. Teise aasta disaini üliõpilased on välja pannud oma rõivadisaini portfooliod. Nad tutvustavad oma portfoolioid mingitele ministeeriumi tegelastele, niiet tund aega kuulan juttu amhaari keeles. Olen märganud, et igapäevane vestlus sisaldab palju inglise keelseid fraase. On tavaline, et lauset alustatakse inglise keeles ja edasi käib jutt amhaari keeles. Pärast ministeeriumi liikmete lahkumist räägime üliõpilastega sellest, kuidas on olla kunstnik sellises riigis nagu Etioopia.

DSC_2688
Kunstikoolis.

DSC_2695    

Etioopia on arengumaale kohaselt kapitalismi algstaadiumis. Rõhk läheb kohese tulu saavutamisele, pika perspektiiviga projektid populaarsed ei ole. Eriti on seda märgata kohalikus arhitektuuris ning linnakorralduses. Hüljatakse disain ja stiil ning rõhk pannakse kvantiteedile. Üliõpilased räägivad, et kunstnikke ja muid kultuuritegelasi seostatakse tavalised paheliste elukommetega, eelkõige narkomaaniaga. Õppida midagi muud kui praktilisi reaalaineid tundub paljude jaoks veider. Selle tõttu ei näe kunstikool ka palju riigipoolseid toetusi. Üliõpilased väljendavad mure ka selle üle, et paljud kohalikud tootjad ei ole teadlikud kohalikest disaini õppuritest ja toovad disainereid sisse välismaalt, vaatamata sellele, et antud kool on olemas juba kuuekümnendate lõpust. Ilmselt ei saa imestada, miks ametnike tähelepanu eneseteostajateni ei küündi, kui riigis on nii palju muid valupunkte, mis kõik vahetut tähelepanu nõuavad.

DSC_2696
Skulptuur 1.
DSC_2690
Skulptuur 2.
DSC_2694
Kutsikad.

Kool ise näeb päris korralik välja. Klassiruumides on vanad Macintoshi arvutid, need, mille ekraanid istuvad poolkerade otsas. Kooli hoovis on palju skulptuure ja nende ümber jalutades tajun, et siin on väga vaikne. Istun koolihoovis olevas kohvikus ja vaatan kuidas kohalikud kutsikad sööjate taldrikutelt kukkunud toidupalukesi jahivad. Ilm on väga soe ja olemine mõnus.

DSC_2689
Koolihoov.

—–

USA saatkonnas tuttavaks saanud diplomaat kutsub meid ühel neljapäeva õhtul oma residentsi õhtusöögile. Olen seda õhtut pikalt oodanud, kuna terve nädala olen peale tööd kodus püsinud, et oma külmetusest korralikult lahti saada. Diplomaadi nimi on Helena ja me saame temaga tema kodu juures kokku. Ta elab väga kenas villas mille kolmandal korrusel on armas töötuba suure terrassiga, mis mulle eriti meeldib. Õhtusööki oodates sööme suupisteid ja valin meelepäraseks meelemürgiks džinni eesmärgiga oma kurku ravida. Tegu pole kohaliku kraami, vaid millegi paremaga. Räägime kaminatule valgel juttu, Helena ja Herbert kirjeldavad oma eelnevaid lähetusi, oma pooleli olevast majast Kreekas ja oma nooruspõlvest. Herbert hääletas kuskil kaheksakümnendatel läbi Hiina, Helena vihkas noorena majandust ja nüüd töötab saatkonnas majanduseksperdina. Klassikaline lugu.

Õhtusöök on ootuspäraselt muljet avaldav. Sööme röststeeki, üks läbi küpsetatud, teine verine. Liha on pärit Keeniast. Ma ei küsi miks, aga eeldan, et põhjus on mõjuv. Pärast sööki istume taas kamina ees, räägin teistele Eestist. Eestist on pea alati hea rääkida, sest keegi üldjuhul ei tea meie väikesest armsast riigist suurt midagi. Õhtu lõpuks selgub, et olen Herberti džinni ära joonud. Ta hoolitses koguaeg, et mu klaas täis oleks ja jutu kõrvalt ei osanud ma tähele panna, kui mitu klaasi ma täpselt jõin. On aeg minna, täname äärmiselt meeldiva õhtu eest ja lubame neid veel külastada. Mikrobussile jalutades nendime Charlotte’iga mõlemad, et diplomaadid jootsid meid purju.

—–

Järgmisel hommikul on enesetunne ootuspäraselt hõre. Söön kodu lähedal kohvikus burgeri friikartulitega, eine on kosutav. Kontoris lepime kokku järgmise nädala plaani. Tarvis on minna Sheraton hotelli, kus on linna tõenäoliselt parim wifi ühendus ja valmis profiilid üles laadida. Veel töötame plaani kallal, kuidas edendada EWEA koostööd Djibout’i ja Somaliland’i ettevõtjatega. See on minu jaoks midagi päris uut, peame koostama taotluse rahastuse, mille sisuks oleks vastastikuste kaubandussidemete loomise kasumlikkuse demonstreerimine. Tööl on jälle huvitav.

Pärast tööd lähen läbi restoranist, kus käisin Karini ja tema perega. Ostan siit kaasa ühed väga head küpsised, mille kavatsen Valerile sünnipäevaks kinkida. Ta on meid kutsunud Bole linnaossa, kus tema kavaleri sõbrad on valmistanud õhtusöögi. Valerie kohalikud sõbrad on indialased. Astume majja sisse, järgneb pöörane sünnipäevalapse õnnitlemine ja koogi söömine. Mulle valatakse klaasitäis mingit traditsioonilist India jooki, mida väidetavalt tehakse jogurtist. Maitselt meenutab see veidi pina colada’t. Söögiks on traditsiooniline India toit. Mulle seletatakse täpselt, mis on igas kausis. Proovin kõike ja taldriku keskele panen purgist chutney’t, mis pidavat vürtsikas olema. Istun laua äärde sööma ja esimesest ampsust tõden, et pea kõigis toitudes, eelkõige aga just sellest chutney’s on mingi maitseaine, mis mulle vastu käib. Teised kiidavad toite taevani ja ma ei suuda ära imestada kuidas see võimalik on. Pigistan kogu taldrikutäie endale sisse ja teen head nägu, kiidan sööke nagu teisedki ning söön edasi ainult küpsiseid, mis maitsevad õnneks väga hästi.

Pärast sööki räägin indialastega juttu, küsin mis neid Etioopiasse toob. Kõik nad on mingite vabrikute juhatajad. Indialasi on Etioopias päris palju, põhjuseks India poolsete tööstuste rajamine Aafrika riikidesse. Kuna indialased teevad tööd ka laupäeviti, siis edasi tähistama läheme vaid neljakesi.

Kõnnime mulle eelnevast nädalavahetusest juba tuttavasse linnaossa ja lähme H2O kõrval asuvasse klubisse nimega „Oh, Canada“, mille nimi on inspireeritud klubi omaniku Kanadas veedetud aastatest. Klubi ise on väga hubane, kuid muusika on üüratult vali. Suhtlemiseks ei piisa valju häälega rääkimisest, tuleb karjuda. Üsna pea saab mul sellest villand ja otsustan teha taksosõidu koju.

Minu siiajõudmisest on nüüdseks möödunud kuu aega. Tunnen, et olen kohaliku olustikuga kohanenud. Töö edeneb ja tekkinud on palju uusi kohalikke kontakte. Loodan projektiga planeeritust varem ühele poole saada, et septembrikuus veidi aega enesele võtta ning ülejäänud Etioopiat näha.

DSC_2709
Oreo’s

—–

3. (+251)941220116

      

—–

Ärkan hommikul vara ja lakke vahtides silman lendamas kahte putukat. Tõusen püsti, et sitikaid lähemalt uurida ja näen, et tegu on moskiitodega. Löön mõlemad maha ja otsin kehalt hammustuse jälgi. Keegi raibe on mind siiajõudmisest saadik näkitsenud, aga sääsehammustusi need ei meenuta. Addissis ei tohiks malaariaohtu olla, veelgi enam on hetkel vihmaperiood, kuid muutun sellegipoolest veidi ärevaks. Söön hommikust, sisestan enesele, et ma ei jää malaariasse ja sean ennast minekule Bole linnaossa, mis on üks kohitsetumaid rajoone Addissis, mille kohta olen kuulnud, et seal on mitmeid häid kohvikuid, kus on wifi ühendus.

IMG_20140727_162816
minu tuba Mekanissas.

Astun välja ja ilm on imeilus, mikrobussi oodates kõnetab mind üks vanahärra ja jään temaga mõnekümneks minutiks rääkima. Ta pajatab endast ja oma lastest ning mainib, et olen esimene eestlane keda ta kohanud on. Tal on laialdased teadmised Eesti Nõukogude okupatsiooni ajaloost ning kuigi ta on lugenud nii Marx’i kui Lenin’it ei ole ta senimaani oma usku heitnud. Minulegi soovitab ta piiblit lugeda, et tõeliselt mõista kes me oleme, kust tuleb söök mida sööme, kes toob igapäev päikesepaiste ja nii edasi. Ma ei hakka talle mainima, et kodus hoian piiblit WC’s ning asjal käies loen sealt peatüki.

Bole’s ringi uidates üritan leida ühte kindlat kohvikut. Paljudes kohtades on küll wifi, kuid sellegi poolest asi ei toimi. Olen Bole’st lahkumas kui silman kohvikut, mida siia otsima olin tulnud. Võtan kohvi, login võrku sisse, kuid ka siin ei näi asi toimivat. Tunnen nagu justkui oleks mult kohviraha välja petetud. Kogu see trall internetiga on siin nii masendav, et see on lihtsalt naljakas.

IMG_20140728_085614[1]
Bole.

Tagasiteel koju astun läbi vanast heast King’s hotellist, et seal oma õnne proovida. Ühendus on olemas ja on parem kui kunagi varem. Saan edukalt tehtud teise blogipostituse ja baaris õlut juues kodustega suhelda, kuni kaob elekter. Peaksin juba paremini teadma, et head ühendust ei saa siin iseenesest mõistetavalt võtta. Vool taastub umbes kümne minuti pärast, kuid netiühendus on jäädavalt kadunud. Löön kogu asjale käega ja otsustan muretseda endale lõpuks kohaliku SIM-kaardi. Kohaliku SIM’i saamiseks käisin spetsiaalselt passipilte tegemas ja mul on kaasas ka passikoopia. Viiendat korda samasse kontorisse astudes saan selle asjaga lõpuks ühele poole ning nüüd võib mulle koduigatsust leevendavaid kõnesid teha ja sõnumeid saata numbril (+251)941220116.

—–

Ramadani viimasel päeval otsustame kuuekesi minna Debre Libanos’i nimelisse linnakesse, et veeta seal üks tore päev. Kohtume kell 9 Rakheli juures, veel on tulemas minu kolleeg Charlotte, Tsion koos oma sõbrannaga ja Rakheli sõber Endosh. Sõidame mikrobussidega Mercatto’sse, siin asub suurim turg Aafrika idapoolsel küljel. Varem ma siia sattunud pole ja vähemasti bussiaknast nähtu põhjal ei kipu ma siia ka edaspidi. Rakhel soovitab mul seljakotti kõhu peal kanda ja telefoni saapasäärde pista, kuna siin tegutsevat tippklassi pikanäpumehed. Suundume ilma suuremate vahejuhtumiteta bussile, mis meid otse Debre Libanos’i viib. Linn asub saja kilomeetri kaugusel pealinnast ja sõit sinna võtab meil umbes kolm tundi. Vahepeal teeb buss palju peatusi, reisijaskond on pidevas vahetuses.

Sõidame läbi ühest väikesest asulast, kus öösel on pimekurvis kokku põrganud kaks kaubaautot. Verised, tundmatuseni muutunud vrakid seisavad endiselt keset teed, nende ümber uudishimulikud inimesed. Kohalikku liikluskultuuri, või õigemini selle puudmist arvestades, on ime, et see on esimene avarii, mida seni näinud olen. Kõhedusega sõidame edasi, silman bussis viibijaid riste ette löömas ja tõenäoliselt ohutu reisi eest palveid lugemas.

Imetlen bussiaknast mu silme ees laialilaotuvat maastikku. Räägin teistele uskumatuid lugusid sellest, kuidas Eestis üldse mägesid ei ole. Arutlen Endosh’iga Eesti ja Etioopia eripärade üle, räägime tööst ja muust säärasest.

Keskpäeva paiku saabume Debre Libanos’i. Liigume mööda teed kuni ühe reservaadi väravateni. Reservaadist läbi jalutades jõuame väikese võõrastemaja kompleksini, mida juhatab üks vanemas eas Saksa daam oma abikaasaga, kes on siin elanud kuus aastat.  Vaade on uskumatu ja klõpsutan lolli turisti kombel ühest ja samast vaatest tarbetult palju pilte.

IMG_20140730_104146[1]
Debre Libanos’i kanjon.

IMG_20140730_103728[1]

Asume rada pidi mööda kanjoni äärt liikvele samal ajal ümbrustikku seirates. Jõuame Portugali sillani, mis on rajatud siia kuueteistkümnendal sajandil siinseid paiku asustanud portugaallaste poolt. Iga sammuga lähevad vaated aina ilusamaks, meiega kaasas lonkivad marmorehete müüjad tutvustavad siinset ajalugu, näitavad kus asuvad nende majad ja pakuvad müügiks marmorist vormitud ehteid. Kohalikud uljaspead turnivad ja ujuvad niisama viie meetri kaugusel kosest, millel langust mõnekümnemeetri jagu.

IMG_20140729_115450[1]
Portugali sild ja Endosh.
IMG_20140801_200432[1]
Turist kose taustal.

Istun kanjoni äärel, mõtlen kodustele ja muule ilusale. Teiste soovile tagasi liikuma hakata pakun vastu veel veidi mööda radu edasi minna. Lõpuks otsustame siiski tagasi liikuma hakata, märkan künka otsas üksteise karvkatet puhastavaid paaviane. See on minu jaoks esimene kord näha ahve vabas looduses.

IMG_20140730_104101[1]

Joome ühes putkas kohvi misjärel läheme tagasi võõrastemajja, et lõunat süüa. Lõunat oodates kostub väljast kisa ja mõistan, et seda häält teevad need samad paavianid. Jooksen välja ja hordide viisi paaviane liigub kolonnis üle võõrastemaja esise tee.

SAM_2715
Paavianid.

        Sööme, tutvume kohalike majutusvõimalustega, räägime veidi juttu ja lõpuks lähme tagasi kohta, kus buss meid maha pani. Ostan ooteks suhkruroogu, peksan selle vastu kõnniteeäärt puruks ja sellest suupäraseid tükke rebides imen neist magusat suhkruvedelikku. Peatselt saabub mikrobuss mis meid Debre Libanos’i lõpus asuva õigeusukirikuni viib. Buss on naeruväärselt täis ja sõit kulgeb väga lõbusalt suhkrurootükke aknast välja sülitades. Kirikuni jõudes väljume bussist, pildistamine pole lubatud ja sissepääs on tasuline, seega otsustame lihtsalt ronida mööda metsarada üles, kus asub üks teine kanjoni seina uuristatud kirik. Meile tuleb teed juhatama kohalik mees, kes meid mööda radu edasi juhatab. Jõuame kirikuni viiva trepini, millest koos Endosh’iga üles sööstan. Teised võtavad rahulikuma tempo ja jäävad koos teejuhiga meist maha.

IMG_20140730_104837[1]

Kirikuni jõudes ei tea ma päris täpselt, kuidas käituma peaksin. Siin maal on kõik süvausklikud ja kombestikust peetakse kõvasti kinni. Kristlus, eelkõige õigeusk, on Etioopias ülekaalukas usundiks ning on siin olnud ennem, kui kristlus läänemaailmas omaks võeti.

Kiriku ruumid on raiutud kivisse, kuid kahjuks sisse me ei pääse, sest selleks oleksime pidanud ostma pääsmed all asuva kiriku juurest. Peatselt jõuavad üles ka teised, ainult Rakhel on jäänud alla treppide juurde. Joome ja täidame pudelid pühitsetud veega, mis tuleb kirikuesisest kraanist. Välja ilmunud usutegelane arutleb millegi üle Endosh’i ja Tsion’iga. Tsion läheb koos temaga ühte ruumi ning laseb seal ennast pühaveega duššitades ristida ja õnnistada. Selle peale teatab Charlotte, et soovib sama teha, kuigi ta pole õigeusklik ega mitte kristlanegi. Ta valmistub pühaveega kümblemiseks kui samal hetkel jookseb trepist üles üks teine usutegelane, tema kannul Kalašnikovi automaadiga relvastatud mees. Hüsteeriliselt seletavad nad midagi kohalikus keeles, on aru saada, et midagi on valesti. Tsion on vahepeal dušširuumist välja tulnud ja lõpuks seletab usutegelane inglise keeles milles asi. Meie teejuhi näol on väidetavalt tegu väga halva mehega, kes soovivat meid tappa ja röövida. Ta lisab, et kuna mina ja Charlotte oleme paganad, siis siin pühas kohas ei kaitse meid keegi. „Who is going to protect you? No one!“ Niipea kui ta kuulis, et uskmatud pühasse paikka on tulnud, jooksis ta kohale, et hullemat ära hoida. Kuna mina ja Endosh tulime üles teistest enne, siis jäi röövel teistega alla kirikutreppide jalamile. Üksi jäänud Rakhel oleks olnud ideaalne ohver, kuid relvastatud mehi nähes ta põgenes. Vabandame oma võhikliku käitumise pärast ja usutegelane hurjutab meid paremini kohalikku konteksti tundma. Kogu olukord tundub pisut segane ja lahkume relvastatud eskordi saatel.

IMG_20140730_105354[1]
Siit saab pühavett.
IMG_20140730_105204[1]
Kanjonisse uuristatud kirik.

Tagasi alla jõudes näen mitmel pool relvastatud patrullpunkte, mis mul ennist märkamata jäid. Mööda teed liigub kiriku poole palju inimwai, longime mööda teed neile vastu, busse ei paista kusagil. Peatume ühe baari juures, kus proovin kohalikku džinni ja suhkruroogu lutsutades lööme aega surnuks. Meie ümber on kogunenud suur hulk lapsi, oleme nende jaoks tõeline atraktsioon. See pidev tähelepanu, mis meile osaks saab, on väsitavaks muutunud.

IMG_20140730_105507[1]
Debre Libanos.
IMG_20140804_132519[1]
Debre Libanos.

Viimaks tuleb mikrobuss, mis meid poolele teele Addissi viib. Ühte linnakesse jõudes astume maha ja selgub, et rohkem busse täna enam Addissi ei lähe. Keegi sellest uudisest väga löödud ei ole, niiet võtame istet üle tee asuvas liharestoranis. Rakhel märkab bussijuhti, kes meid Addissist Debre Libanos’i sõidutas ja jookseb temaga nõu pidama. Peale mõningast jutuajamist on ta meile organiseerinud bussi, mis meid veel samal õhtul Addissi viib.

Bussis tunnen mõnusat rammestust, aknast paistab päikeseloojang ja viibin mõtetes Eestis. Päev on olnud vägev, kuid hinge poeb koduigatsus. Pimeduse saabudes hakkab sadama vihma, müristab ja lööb välku. Vaatamata sajule sõidab bussijuht väga suurel kiirusel, samal ajal oksendab minu ees istuv reisija aknast välja.

Saabume Addissi ja väljume Piazza’s. Lähme ühte sealsesse liharestorani, kus proovin esimest korda elus toorest liha. Rümbad ripuvad siin lihtsalt niisama putkade seintele naelutatult. Etioopialaste seas on toore liha söömine sama tavaline kui injera olemasolu iga söögi juures, sama ka sel korral. Veel on kõrval tšilli- ja sinepikaste. Oma lihatükke nendesse kastes mälun toorest liha ja see on isegi päris hea. Meie uued kohalikud sõbrad on väga rahul. Teise käiguna tellime siiski küpsetatud liha ja eelistan seda toorele.

IMG_20140730_105725[1]
Liha ja injera.

Pärast sööki liigume läbi pidutseva Piazza mikrobusside poole. Nii hilisel ajal on siin linnas mikrobusse raske leida ja nagu eelenvalt olen maininud on need ka väga täis. Kuuekesi meil ei õnnestu kuidagi ühte bussi ennast pressida, seega sõidame koju eraldi. Koju jõudes joon rõdul klaasikese Eestist kaasa ostetud viina, et ära hoida vägagi tõenäolisi kõhuhädasid. Voodisse vajudes ei jaksa ma lugeda isegi poolt peatükki pooleli olevast raamatust ja magan ühe jutiga hommikuni.

—–

Uus töönädal. Ärkan meeldiva tõdemusega, et kõht on vaatamata suurest hulgast söödud toorest lihast täiesti korras. Hommikusöögiks valmistan mõned harjumuspärased avokaado võileivad tšilliga ja sätin minekule. Jõuame kontorisse ja arutame Workaferahu’ga oma projekti põhieesmärki, milleks on EWEA kodulehe ja liikmete profiilide parendamine. On vaja kokku leppida kohtumised ettevõtjatega, koostada pingejärjekord olenevalt ettevõtte tähtsuset ja seotusest EWEA tegemistega ning helistada järgemööda läbi umbes nelikümmend ettevõtet. Tööpäevad on nüüdsest tegemist täis, päevas on vaja kohtuda keskmiselt umbes kahe ettevõttega.

Ühel pärastlõunal sõidame järjekordsele kohtumisele Addissi piirimail. Üldjuhul puutume kõige enam kokku tekstiili- ja ehtekunstnikega, kuid täna sõidame külla naisele, kes teenib elatist kohaliku puskari villimisega. Sõit kontorist sinna on väsitav, liiklus on kinni kiilunud ja heitgaasipilve sees istumine ei tee olemist mõnusamaks. Jõuame Kality’sse kus olen juba korra olnud kui olin minemas Debre Zeit’i. Meile on vastu tulnud üks tööline, kes meid hullust liiklusrägastikust läbi juhatab ning õigesse kohta viib.

Hoovi sisse astudes on meid ootamas ühtekokku umbes viisteist inimest. Meid juhatatakse lauda, heidan seljakoti nurka ja võtan istet. Klaasid valatakse täis meeveini, millest on välja pandid kakskümmend kaheksa erinevat maitset, kõige veidram neist küüslaugu maitseline. Nad ei eelda ometi, et neid kõiki siin praegu proovima hakkan? Kohalikud on mulle seda jooki mikrobussis ja tänaval korduvalt pakkunud, kuid olen seni keeldunud. Lõhn ja maitse ei ole just väga kiita, üks tumedamat värvi on isegi päris hea ja meenutab maitselt veidi kalja. Märkan ka, et joogid on kõik villitud vanadesse Smirnoffi pudelitesse. Jookide kõrvale pakutakse kohvi, popkorni ja röstitud kikerherneid. Popkorn on siin maal tavapärane kohvikõrvaline näks.

Joon ja söön kõike käeulatusse ulatuvat, samal ajal küsib Charlotte profiili tarbeks vajalikud küsimused ning pildistab tooteid. Veidi aja pärast tuuakse injera’t ja pott veiselihahautisega. Võõrustaja Atele kinnitab „fresh! fresh!“. Mõtlen endamisi, et kas meie siia tulek on tõesti nii eriline sündmus, et selle puhul värsket liha pakutakse? Hautise kõrval on kodus valmistatud imehea tšillikaste, milles igat ampsu tükk aega leotan. Kõrvale pakutakse ka pits kohalikku kanget alkoholi, mis maitselt meenutab tekiilat ja baalinkat. Workaferahu soovitab alati peale liha söömist juua veidi mingisugust kanget alkoholi. Charlotte’i reaktsioon joogile paneb kõik ümbritsevad muhelema. Pean tunnistama, et tegu on tõesti ühe ebameeldivaima joogiga, mida ma joonud olen, kuid teen näo, et kõik on korras. Järgmisest pitsist siiski keeldun.

DSC_2667
Kohalik joogens.

Pärast enese nuumamist ja kohalike alkohoolsete jookide mekkimist on aeg end taaskord mikrobussi suruda, et kesklinna tagasi sõita. Linna poole loksudes astume maha ühe ringtee juures ning otsustame omaenese aruga siit otse Mekanissasse saada. Jalutan veidi aega mööda kiirtee äärt, silman rahvahulka ootamas ja küsimuse peale, kas siitkaudu Mekanissasse saab, vastatakse jaatavalt. Ükski mikrobuss seisam ei jää, seega otsustan läbi tundmatu rajooni enamvähem Mekanissa suunas jalutama hakata.

Ma ei tea päris täpselt kuhu ma siitkaudu saan, aga arvan aimavat õiget suunda. Järgin radu, kus liigub kõige rohkem inimesi. Hakkab hämarduma ja tunda on esimesi vihmapiiskasid, mõne hetke pärast on sadu läbi leotanud kõik mu riided. Vett pole korteris olnud juba kuus päeva, seega ei ole ma sajust morjendatud. Inimesed on jooksnud tänavatelt varju, ühest putkast möödudes küsib varju all olev mees, kas ikka usaldan oma sisemist kompassi. Ilmselt on mu näost aru saada, et olen veidi eksinud. Rühin edasi kuni lõpuks ristub tee teise suurema teega. Märgates mikrobusse küsin kätte õige suuna ja saan Mekanissasse ilma ümberistumisteta.

Kodus võtan ämbri ja kogu meie hoovi inimeste eeskujul püüan katkistest vihmaveetorudest vett. Saan kokku pool ämbrit, seejärel sadu lakkab. Vähemasti nõud saan pestud. Kogu kere kleepub ja juuksed on nii rasvased, et püsivad ükskõik mis asendis ilma mingisuguse abivahendita. Ostan kotitäie läätsepirukaid, mida siin tänavatelt kõikjal osta saab. Need maitsevad päris hästi ja on samas väga odavad, ühe piruka hind on kaks birri. Järgmisel päeval ei ole mul kuigi hea olla, ehk ei peaks neid pirukaid siiski tervete kotitäite kaupa nahka pistma.

—–

2. EY, FERENCH!

—–

Esimene tööpäev Addissis, lähen kõige pealt kontorisse ja siis USA saatkonda, kus on planeeritud kohtumine EWEA liikmete ja juhatusega. Sinna saamiseks on vaja sõita kolme erineva mikrobussiga. Võrreldes teiste linnaosadega kus seni käinud olen, on siin väga kena. Siin asuvad Addis Ababa Ülikool, mitmed muuseumid, linna uhkeimad hotellid ja peaministri residents, mida kohalikud „white house of Ethiopia“’ks kutsuvad. Esimest korda näen linnapildis parke ning liiklust, inimesi ja üleüldist sagimist on palju vähem.

Workaferahu palub meil kaasa võtta kaamera, kuid kogu varandus, mis kaasas on valgustatakse valvelauas läbi ja jäetakse hoiule. Sisenen konverentsiruumi, kuhu on kogunenud mõned organisatsiooni kuuluvatest ettevõtjatest. Siin on nii algfaasis ettevõtteid, kelle tooted pole veel päris lõpuni välja arendatud, kui ka firmasid, kes juba ekspordivad välisturgudele. On ettevõtteid, kellel on kümme töötajat ning end üles töötanud ettevõteid, pakkudes tööd umbes kuuesajale inimesele. Valdkondadeks on ehted, tekstiilitooted, nahk, kohvi, mesi jms. EWEA mõte on toetada naisettevõtjaid, pakkudes suuremate tegitjate mentorlust ning konsultatsioone turunduse, brändingu, ekspordi ja muude küsimuste osas.

Kohtumine on minu algsest arusaamast veidi teistsuguse sisuga. Eesmärgiks on USAID’ile, kes võimalusel EWEA tegevust rahastaks, tutvustada organisatsiooni olemust ja senist tulemuslikkust. Ettevõtjad demonstreerivad oma tooteid ja räägivad mõne sõnaga, mida EWEA liikmeks olemine on neile andnud ning millised on nende ideed oma äride edendamiseks. Vastuseks antakse põgusalt nõu, kiidetakse ja laidetakse tooteid ja aetakse niisama juttu. Tutvun seal Valerie’ga, kes kolis Addissi neli kuud tagasi ja aitab nüüd muuhulgas EWEA’l leida kontakte USA turgudel. Valerie elab meist üle hoovi asuvas vastas majas. Ta räägib oma eelmise aasta seiklustest Aafrikas, kus ta reisis Kaplinnist Kairosse, kasutades transpordiks busse, ronge ja parvlaevu ning ööbides telgis. Valerie’l on plaan koostada raamat, mille eesmärgiks on näidata, kuivõrd lihtne ja ohutu on Aafrikas reisida. Peale seda reisi otsustas ta mõned aastad Etioopias elada ning koliski siia mingisugust võõrastemaja juhatama, tehes kõrvalt igasuguseid muid projekte.

Veel tutvun USAID’i analüütikutega, kelle tööks on sõita riigist riiki ja hinnata sealsete organisatsioonide pädevust rahastuse ja muude toetuste saamiseks. Kohal on ka üks USA diplomaat, kes on Addissis olnud juba peaaegu aasta. Ta räägib kohalikust olustikust, sellest, kuhu minna ja mida tähele panna ning kuidas käituda.

Lõpuks kohtan ka Workaferahu’t ja teisi juhatuse liikmeid. Räägime veidi sellest, mida meilt täpsemalt oodatakse ja kuidas meie töö välja nägema hakkab. Saan omale viisiitkaardid ja esimese tööpäevaga võib rahule jääda.

Saatkonnast lahkudes räägin mikrobussis ühe uuema liikmega, kellel on Etioopia lõunaosas ananassifarm. Ta annab mulle oma visiitkaardi ja brošüüri, et selle üle vaataksin ja selle kohta tagasisidet annaksin. Kui ta oma plaanid suudab ellu viia, siis on tema ettevõttele oodata suurt tulevikku, kuna võrreldes teiste EWEA ettevõtetega on ananassieksport tõenäoliselt hoopis teistsuguse mastaabiga. Lepin temaga kokku lähiajal kindlasti külastada tema farmi.

Lähen maha Mexicos, mis on liikluse poolest üks jaburamaid kohti Addissis, kuna siin ristuvad peaaegu kõikide mikrobusside liinid. Veel on siin ehitusjärgus suur raudtee projekt, mis peaks oluliselt linna liikluskorraldust parendama, kuid hetkel muudab see senise olukorra veel hullemaks. Mexico on minu põhipeatus, kuhu iga päev Mekanissast sõidan. Siin on palju tänavalapsi ja kerjuseid ning erinevate puuete ja muude kehaliste deformatsioonidega inimesi, kes oma hädasid demonstreerides möödujatelt raha kerjavad. Taskuvargaid on samuti väga palju ja olen just sattumas nende järjekordseks ohvriks, kuid Valerie juba tunneb kohalikku konteksti paremini ja juhib minu tähelepanu nendele.

Koju jõudes lähen maja taga olevasse internetikohvikusse. Ühendus oli siin hea vaid esimesel korral, iga järgnev kord on justkui järjest hullem. Sama on ka igasuguste formaalsete asjaajamistega. Pangas raha vahetamine, SIM-kaardi hankimine, lennupiletite broneerimine – kõige jaoks on vaja esitada pass ja allkirjastada igasugu pabereid. Korteriga sama lugu. Üüri saame lõpuks makstud, lisaks tuleb omanikule esitada dokument meie tegevuse kohta Etioopias ja loomulikult passikoopia.

—–

Järgmise päeva hommikul lähen vahetan kohalikus valuutaks kõik raha mis mul kaasas on ja suundun Ethiopian Airlines’i kontorisse. Järjekord on väga pikk, kuid imetlusväärsel kombel saan siinset olustikku arvestades kiiresti jutule. Kuna krediitkaardiga mul eelmisel õhtul broneeringut teha ei õnnestunud, siis otsustan maksta sulas. Mida ma polnud aga teinud, oli eelreserveering, et saaksin pileti odavamalt kui otse kontorist ostes. Järjekordne edasi-tagasi käimine.

Kontoris tegeleme koos Charlotte’iga ühe treeningseminari rahastuse taotluse koostamisega ja järgmise aasta praktika projekti koostamisega. Kuna kontoris püsivat internetti ei ole, siis liigub töö päris aeglaselt. Lähen veidi varem King’s hotelli, et seal internetti kasutada ja teha ära eelbroneering piletite tarbeks, mida hommikul kontorist osta tahtsin. Hotellis mul arvutit kasutada pole võimalik, kuna voolu ei saa kusagilt. Saan broneeringu õnneks telefoniga tehtud ja tunnen end päris hästi.

Õhtul rõdul raamatut lugedes tuleb üks kõrvalmaja poiss tuleb kohalikku keelt õpetama. „Anbassa“ on lõvi, „demeta“ on kass. Meelde jäävad need tänu sõnadele „embassy“ ja „dementia“. Vett pole olnud juba kolm päeva ja olukord läheb juba veidi ebameeldivamaks. Rakhel ja tema sõbranna tulevad läbi ja ajavad veidi juttu, kiidavad korterit. Üritan magada, kuid und on viimastel öödel seganud koerad, kes karjadena ringi liiguvad ja kellega hämarates majadevahelistes agulites kohtumine veidi seest kõhedaks võtab.

—–

Hommikul lähen maksan Ethiopian Airlines’i kontoris piletite eest ja sellega on kõik piletid olemas ja Laura saab mulle septembri keskel kaheks nädalaks külla sõita. Läbi Mexico kontori poole jalutades langen jälle taskuvaraste potentsiaalseks ohvriks, strateegia on sama, mis eelnevatel kordadelgi – üks sikutab varrukast ja küsib raha, teine üritab samal ajal sult taskust midagi pihta panna. Rusikad püsti, pööran ringi, selle peale jooksevad mõlemad minema. Mul pole taskust midagi võtta, aga mul hakkab vaikselt kõrini saama sellest, et mind igal sammul üritatakse puistata või mõnel muul viisil nöörida. Ey, ferench! Hei, valge inimene!

Kontoris kujundame Charlotte’iga ananassitüdrukule uut brošüüri, mis talle väga meeldib. Naljakas, et väikseimadki sooritused põhjustavad nii palju imestust ja elevust. Lõpetame rahastuse taotluse ja praktikaprojekti viimistluse ning rohkem polegi meil midagi teha. Lähen ühte lähedal asuvasse hostelisse, et internetti kasutada. Kõik toimib väga hästi, kuid ühel hetkel ühendus kaob ja tagasi ei tule. Harjumuspäraselt lähen King’s hotelli ja kükitan fuajees ühe pistiku kõrval ning suure vaevaga saan tehtud esimese blogipostituse. Siinne internetiikaldus on väsitav, keskpärase ühenduse leidmiseks on vaja pool linna läbi joosta ja kunagi pole garanteeritud, et samas kohas on hea ühendus järgmiselgi korral.

Panen arvuti ära, võtan baaris õlle ning veedan terve õhtu jalgpalli MM’i kordusi vaadates ja facebookis inimestega suheldes. Kui ma hotellist lahkun, et kodu poole minema hakata, on väljas juba kottpime. Ma ei tea täpselt kas mikrobussid veel sõidavad või mitte, kuid mul õnnestub siiski üks neist peatada. Kaheteist kohalisse mikrobussi on pressitud kakskümmend üks inimest, võtan poolkükitavas asendis istet teiste inimeste otsas. Sõit õnneks kaua ei kesta, sest olen valinud vale liini. Väljun ja kõnnin mööda pimedat linna kodu poole. Saan lõpuks ühe mikrobussi peale, mis mind Mekanissasse viib. Päevased mikrobussid on täis ja istutakse tihedalt üksteise kõrval, kuid õhtuti laotakse inimesed lihtsalt riita, et nad kuidagigi bussidesse ära mahuksid. Siin linnas on liiga palju inimesi.

—–

Ma ei oska veel eriti midagi süüa. Peamiseks koduseks toiduks on olnud avokaadovõileivad rohelise tšilliga ja maapähklivõileivad banaaniga. Ostsin esimest korda kohalikke mune, munakollased on vaevu munavalgest eristatavad, maitse on ka suhteliselt olematu, kuid siiski väga hea vaheldus kõigile neile maitsvatele puuviljadele, mida ma siin terve nädala näost sisse olen ajanud. Lõunat söön tavaliselt väljas, söögikorra hind on keskmiselt umbes 30 birri.

IMG_20140725_195129
kohalik toit.

Hommikul kohtume Workaferahu’ga meie kodukohvikus Amigos Cafe’s ja sealt liigume edasi ühte vabrikusse, kus valmistatakse puuvillast ning ananassi- ja banaanilehtedest pabertooteid postkaartidest fotoalbumite ja kalendriteni. Katuseplekkidest ehitatud vabrik meenutab väga sweatshop’i, kogu personal on väga tore ja kedagi vägisi kinni ei hoita. Kogu töö tehakse hetkel veel käsitsi, nurgas seisab masin Saksamaalt, mis tootlikust märgatavalt suurendama peaks. Lähipäevadel peaks saabuma ka üks ekspert, kes kohalikele masinat kasutama õpetab. Ostan mõned postkaardid ja suundume mööda mudaseid kõrvaltänavaid mikrobussile. Enne bussile asumist lasevad teised oma saapaid puhastada, mis siin on täiesti tavaline nähtus. Isiklikult tunnen ma end selles osas ebamugavalt ja seiran toimuvat kõrvalt.

IMG_20140725_195308
Saabaste puhastamine.
IMG_20140725_195432[1]
mikrokad reas.

Kontoris kujundame  ühe ettevõtte toodete tarbeks pakendeid, mida hakatakse valmistama seal samas puuvilla- ja ananassi-/banaanipaberivabrikus, kus me hommikul käisime. Peale tööd lähen kohalikku raamatukokku, kus peaks juttude järgi olema hea interneti kasutamise võimalus. Wifi kasutamise võimalust siin siiski ei ole ja üldkasutatavate arvutite kasutamiseks on kolme- neljakümne inimeseline järjekord. Ma ei jää ootama.

Raamatukogu ümbruses toimub väga palju arendustöid, kerkimas on palju uusi pilvelõhkujaid. Linna põhjaosas planeeritakse elamurajooni projekti kaheksa kuni kümne miljoni inimese tarbeks. Mastaabid on siin tõepoolest väga ambitsioonikad.

IMG_20140725_195512IMG_20140725_195548

Üritan endale jälle SIM-kaarti hankida, seekord kaasas ka eraldi foto ja passikoopia, mida kaardi tegemiseks nõutakse. 3G kaarte hetkel osta pole võimalik ja 2G internett pidavat olema tapvalt aeglane, mistõttu loobun ostust. Paar päeva hiljem kuulen Valerie’lt, et 3G maksab nelikümmend dollarit kuus ja ei pidavat kuigi hea olema. Mingisugune progress siiski toimub, Ferkadu tuleb korterist läbi, kaasas töömees, kes lõpuks dušši korda teeb. Sooja vett küll ei ole, kuid külma veega duššitamise vastu ei ole mul midagi. Kord nädalas keedan vett ja ämbrist kannuga sooja vett pähe kallates saab endale ühe mõnusa pesukorra lubada.

IMG_20140725_195031
Nii saan dušši tarbeks sooja vett.

—–

Teise nädalavahetuse laupäeval otsutame linnast välja sõita. Sihtkohaks on Debre Zeit, mis asub Addissist umbes viiekümne kilomeetri kaugusel. Esialgsed juhised peatuste osas pööratakse kohe peapeale, kuid kohale jõuame üpris hõlpsasti, tehes kokku kolm ümberistumist. Plaan on ronida lähedal asuva vulkaani otsa, mille tipus asub kirik. Pärast pikka arutamist istume kolmerattalisse taksosse, mis lubas meid soovitud kohta viia. Kordasin enne vähemalt viis korda üle, et tahame minna Zuqualla vulkaani juurde, kuid meid viiakse sarnase nimega resordi juurde. Suundume linna tagasi ja otsustame lihtsalt lähedal oleva mäe otsa ronida. Vulkaan jääb järgmiseks korraks. Otsides teed, mis meid mägede poole viiks, kõnetab meid üks vanem härra, kes meile asja korralikult selgeks teeb. Zuqualla’sse ta meil jalgsi minna ei soovita, kuna see võtvat liialt kaua aega, küll aga näitab ta kätte õige suuna lähematele mägedele. Meid piiravad lastekarjad, kes mu väikesest sõrmest kinni haarates ja raha nuiates paterdavad meiega kuni päris linna äärde välja. Kõnnime mööda põldudevahelisi radu mägede poole. Vaated on maalilised ja ilm on väga kena.

IMG_20140727_160639
kolmekas.
IMG_20140727_160528
liinibuss.
IMG_20140727_160829
külatänav.

IMG_20140727_160918 IMG_20140727_161142 

Mööda radasid jõuame majadeni, mille juures mõtlen, kuidas kõige paremini hoovidest läbi või ümber minna, ilma kedagi pahandamata. Äkitselt sööstavad meie poole lõrisedes kaks koera. Tuletan kähku meelde kõik abinõud, mida koera rünnaku puhul rakendada ja kirun ennast tegematta jäänud marutaudi süstide pärast. Õnneks jäävad nad enne meid seisma ja vaid klähvivad ähvardavalt. Taganeme mööda tuldud teed tagasi ja üritame kuskilt ringiga elamutest mööda saada. Ei taha mõelda, mis oleks saanud kui oleksime mööda seda teed edasi läinud

IMG_20140727_161257

Järgmisesse majadevahelisse hoovi siseneme juba märksa ettevaatlikumalt. Näeme eesleid ja kahte tüdrukut, kes meid koertest mööda juhatavad. Mäe nõlvakut pidi üles suundudes tulevad meie juurde kohalikud karjased, kes pakuvad abi seljakottide tassimise näol. Keeldun ja sööstan üles, jaks on hea ja tahan kiirelt ülesse jõuda. Charlotte valib aeglasema tempo ja lepime kokku, et kohtume tipus. Ronin edasi, vastu tulevad karjapoisid vahivad lehitavad ja jäävad hämmingul pilkudega järele vaatama. Ühel hetkel muutub jalgealune pehmeks, kõnnin kiviklibus, edasiliikumine on väga raske. Mõnekümne meetri kaugusel seiran ühte väga toredat vanameest, kelleni jõudes veidi hinge tõmban. Nüüd tunnen, et süda taob väga kõvasti ja õhk on hõre. Koheselt saabuva südamerabanduse vältimiseks oleksin ilmselt pidanud aeglasema tempo valima. Vestlen vanamehega žestikuleerides, kiidan ümbritsevat vaadet ja tema õpetab, kuidas hingama pean. Ta näitab, milline all asuvatest majadest on tema oma. Jätan pärast mõne minutist puhkepausi temaga hüvasti ja suundun edasi. Enam pole palju jäänud, kuid olen juba päris väsinud. Minust möödub imepärase lihtsusega üks karjapoiss, pakkudes jälle oma abi seljakoti tassimise näol. Annan mõista, et saan küll ja jooksen viimasest lõigust üles, endal rindkere kohe plahvatamas. Istun hingeldades, karjapoisid minu ümber ja sosistavad midagi isekeskis.

IMG_20140727_161811
Karjapoistega vahetult peale tippu jõudmist.
IMG_20140727_161923
Vaade tipust.

 

Ümbritsevat vaadet nautides saan lõpuks aru, kuhu ma tulnud olen. Etioopia! Neid mägesid on mul nüüd võimalik päris mitu head kuud üles alla trotsida. Ümber ringi näksivad eeslid, lambad ja lehmad muru. Söön ära oma tuunikalakonservi ja avastan, et suure rassimisega on mu püksid rebenenud. Teisi pükse mul loomulikult kaasas pole. Joon vett ning imestan, kuidas need väikesed karjased seda sama mäge päevast päeva vallutavad, jalas vaid räbalad sandaalid.

IMG_20140727_161601
mägieesel.

 

Vahepeal kohale jõudnud Charlotte jagab karjapoistele laiali oma kaasavõetud toidupoolise. Pärast mõningast pikutamist ja ringivaatamist suundume mööda mäe teist nõlva tagasi alla, karjapoisid piitsade laksudes meid ära saates.

IMG_20140727_161957
alla.

IMG_20140727_162142

Tunda on tormi tulekut, tuul tõuseb väga järsult ning eemalt on näha ähvardavaid vihmapilvi. Linn tundub nii kaugel ja alla tuleb jõuda kindlasti enne sadu, kuna mäenõlv on väga järsk ning vihmaga on laskumine oluliselt raskendatud. Torm tundub meist mööduvat ja jõuan alla enne vihma. Suundume linna poole ning sõidame tagasi Addissi, marsruut on tulekuga võrreldes oluliselt erinev.

IMG_20140727_162439
tagasi Debre Zeit’i.

Koju jõudes tunnen, et päev on olnud väsitav ning otsustan ülejäänud õhtupooliku veeta lugedes. See plaan jääb üürikeseks, kuna naabrid kutsuvad meid enda juurde õhtust sööma. Siinoleku ajal ei ole ma veel nii hästi söönud, äärmine külalislahkus ja toredad inimesed panevad mind tunnistama, et tänane päev on olnud senistest kõige vahvam. Joome kohvi ja räägime juttu, naabrilaste näol on tegu konstantse meelelahutusallikaga, üks neist joonistab mulle kingituseks sea pildi. Hakkan vaikselt kohanema.

IMG_20140727_162652
siga.

—–

Esimene postitus

—–
05:00. Pesen hambad, paar lõiku arbuusi sisse, võtan asjad ja taksosse. Lennujaama jõudes check-in, kolm piletit ja pass näpu vahel, enesele sisendades, et neli kuud on tegelikult ainult kuusteist nädalat mis on ju tegelikult ainult sadakakskümmend päeva. Saab hakkama küll.

Esimene lend viib Frankfurti, kus surnuks on vaja jokutada kuus tundi. Magan, söön ja loen ära poole kaasa võetud Hemingway viimasest kirjutisest „Pidu sinus eneses“. Kairo lend lükkub edasi, veel passimist. Lõpuks lastakse lennukisse, jalgdel märksa mõnusamalt ruumi kui esimesel lennul. Kairosse jõudes seiratakse veidi kahtlevalt mind ja minu seljakotist välja turritavat Miku poolt meisterdatud Etioopia lippu. Võtan istet kuskil suvalisel pingil, Addis Ababa lendu vaja oodata kolm tundi. Minuga tuleb juttu tegema üks tüdruk, küsides kas tegu on Boliivia lipuga. Raputan pead ja vastan, et sõber pidas silmas hoopis Etioopia lipu. Tuleb välja, et temagi on suundumas Addissi. Jutustame vastastikku elulugusid, räägin talle oma projektist Addissis, tema oma reisiseiklustest kõigil kontinetidel peale Aafrika. Pärast minu koti sisu laialikiskumist ja kahte korda läbivalgustamist suundun kolmandale ja viimasele lennule. Lennukis saab enne õhkutõustmist niisama istuda veel tund aega.

Addissi jõuan kell 04:00 hommikul olles teel olnud peaaegu 24 tundi. Unesegaselt koperdan passikontrolli, haaran oma ülejäänud kompsud ja suundun välisukse juurde. Ühel pingil istub tüdruk kes vahib ringi sama nõutu näoga nagu minagi. Ajame veidi juttu ja tuleb välja, et ta on pärit Kanadast, niisiis räägin temale oma eelmise suve Kanada muljetest. Palun tal minu asju valvata kuni käin vaatamas, kust ma mõne takso leiaksin. Astun liugukse juurest liugukse juurde kuni lõpuks üks neist avaneb ja astun välja. Mõne sammu pärast näen suurt parklat ja seal seismas sinistes toonides taksosid. Liigun sama ukse juurde kust väljusin, kuid nüüd seisab seal ees juba mundris turvamees, öeldes, et siit ma enam sisse ei saa, mingu ma teisest uksest. Teise ukse juures ootab juba rohkem turvamehi ja nõuavad passi näha. Passi jätisn ka loomulikult ülejäänud pagasiga maha. Pilgud on tuimad ja jääb mulje, et minust ei saada päris hästi aru. Igale turvamehele oma juttu eraldi lahti seletades ja oma suurt lollust tunnistades lastakse mind lõpuks siiski läbi.

Tüdruk, kes mu asju seni valvas, ütleb, et talle on onu vastu tulnud ja ootab teda eemal parklas, sest lähemale inimesi ei lastagi. Vantsin tolle onu autoni, et küsida palju oleks takso eest paslik maksta. Lahkelt küsib ta mult, et kuhu mul vaja minna. „Mekanissa“. Oo, väga hea, temagi elab seal ja viskab mu hea meelega ära. Autole lähenedes rebitakse vägisi mult üks kott seljast ja teine käest ja visatakse pagasnikusse. Onu maksab poisile raha ja sean ennast Toyota Yaris’e tagapingile. Läbi vihmase ja pimeda linna sõites näen ringi hulkuvaid koerte karju, puidust ehituskonstruktsioone, kõikjal plekist barjääre ja niisama kuhugi lonkivaid inimesi. Millegi pärast olen üllatunud, et asjad siin nii nässus tunduvad olevat.

Amigos Cafe juures väljun autost, tahan onule midagi pakkuda, pakun suveniiripudelis Vana Tallinnat, kuid ta on hoopis moslem. Ta ootab kuni minu projektitandem Charlotte vastu tuleb, üksi ta mul siin seista ei luba. Läbi pimedate hoovide jõuame taskulambivalgel majani, kus kolmandal korruse on meie korter. Dušš on katki, elektrit pole, kuna paari päeva eest olevat mingi sugune alajaam plahvatanud ja kogu kvartal olla juba kolmandat päeva ilma elektrita. Elutuba on tühi ja kõle, minu tuba seevastu aga päris armas. Panen voodile kodust võetud värske pesu, aknalauale asetan Miku valmistatud lipu, Laura pildi, Martini kingitud hambaharja, lasteaias valmistatud päkapiku ja jaanipäeval peetud jalgpalli matši eest võidetud helkuri. Need aitavad Etioopias oleku ajal meenutada kõike head mis Eestisse maha jäi.

IMG_20140723_164628[1]

—–

Uus päev, maganud olen kaks tundi. Vahin äratuskella tükk aega, arusaamata mis täpselt toimub, dušši all valan kannust külma vett pähe, kuid olemine ärksamaks ei lähe. Mexico platsile saab sõita mikrobussiga, mis tuugalt rahvast täis topitakse ja istumiseks tuleb põlved kõrvadeni tõmmata. Kõik räägivad kõigiga, tugev kontrast võrreldes Tallinnas buss nr.40’ga, kus reisijad klaasistunud pilkudega aknast välja tühjusesse vaatavad. Reis maksab kolm birri, kakskümmend kuus birri teeb ühe euro. Maha astudes saab vajadusel koheselt osta plätusid, suitsu, nätsu, vihmavarje ja pulgakesi, mida kohalikud hammaste puhastamise eesmärgil närivad. Õhk on heitgaasidest paks, autod üksteise küljes kinni ja inimesi tuleb edasliikumiseks kahte lehte laiali lükata.

Astun sisse pagariärisse ja ostan minipitsa laadse toote ja ühe šokolaadisõõriku. Edasi liigume mööda veidraid tänavaid kaubanduskeskuse poole kus asub EWEA kontor. Kohale jõudes pole kedagi veel kohal. Kõrvalolevast kohvikust saab võetud üks kohv ja vaatan kuidas kohalikud tänaval värvilistesse kangastesse mässitud kirstu kannavad. Eemalt paistab ka pood kus taolisi kirste müüakse, kõik ilusad värvilised. Lõpuks jõuab tööle sekretär ja saame tuppa. Charlotte näitab, mida ta seni on teinud, kuid magamatusest tingituna mulle palju külge ei jää.

DSC_0488[1]
doonits
DSC_0515[1]
kohalik kohv
Kuna Workaferahu täna tööle ei tule, siis otsustame meiegi minna linna peale internetti otsima, mille leiame ühest hostelist. Tellin ühe pudeli vett ja kohvi, kokku üheksateist birri. Jõuan paar sõnumit saata ja seejärel kaob hostelist elekter ja koos sellega ka internett. Sõiduteid ületades, samal ajal üritades mitte auto alla jääda, jõuame järgmisesse hotelli, kus veidi internetti kasutada. Minu telefoniga aga ei taha asi hästi toimida ja varsti oleme jalgsi suundumas kodu poole. Kogu tee on väga suure liiklusega ja autodesse pannakse tõenäoliselt ükskõik mida, sest sissehingatav heitgaasi kogus paneb kiirelt pea valutama. Tänavanurgalt ostan kobara banaane ja mõned avokaadod, üle tee poest pätsi magusat leiba ja suure purgi maapähklivõid.

Kodus sätin oma toa korda, pühin põranda ja üritan elutoas aiatoolide ja plastikust laua abil kodusemat olustikku luua. Magan. Ärgates loen raamatut ja vaatan rõdult alla hoovi. Tekib tunne, et terve päeva on pesu pestud. Lapsed taovad väsimatult jalgpalli ja käivad meid uudistamas, itsitades ja kilgates „ferenš, ferenš“, mis tähendab kohalikus keeles valget inimest.  Tuleb korteri omanik Ferkadu, vangutab pead ja nendib, et elektrit ikka pole, dušši mittetöötamise paneb ka elektri puudumise arvele. Küsin kas oleks võimalik saada mingit diivanit või midagi, mis muudaks elutoa veidi hubasemaks. „Chairs, table, is enough“. Olgu siis pealegi. Teen mõned tiirud ümbruskonnas, siin on väga palju lapsi, elu keeb.  Õhtuks tuleb elekter tagasi, terve rajoon juubeldab. 3 minuti pärast on elekter jälle ära, kuid tuleb õige pea jälle tagasi ja seekord jäädavalt. Kodus teen elutoas magamismatist ja patjadest pehme istumisaluse ning tuba hakkabki vaikselt ilmet võtma.

—–

Kuna eelmisel päeval toitusin ainult avokaadodest ja banaanidest, siis otsustasin, et tahan linnaga lähemalt tutvuda ja head kohalikku toitu proovida. Hakkan jalgsi minema teadmata suunas, arvates, et kuidagi peaks seda kaudu lõpuks Piazza’sse jõudma. Piazza puhul on tegu linnaosaga, kus elab kõige enam välismaalasi ja arhitektuuri on mõjutanud viimase ilmasõja ajal mõned aastad kestnud itaallaste okupatsioon.

Teel Piazza’sse näen jõge, suurel hulgal elumaju ja suure sõidutee ääres suurt kitsekarja, mõnikümmend meetrit eemal suur hunnik soolikaid ja kitsepäid. Siit vist saabki osta liha kõige värskemal moel, kuna kits veristatakse ära koha peal. Edasi tulevad juba uhkemad elurajoonid ja kontorihooned. Edasi ekslen kuskil rikaste linnaosas majade vahel. Veider on siin see, et tänavate pool on ainult kõrged müürid ja aiad, üle aedade näeb ainult kõrgemaid elumaju. Lõpuks otsutame jalutamise asemel sõita Piazza’sse siiski mikrobussiga.

Piazza on väga kena, palju Itaalia lippudega restorane, tellin ühes nendest pitsa. Hinnad on võrreldes eelnevate kohtadega kõrgemad, seitsekümmend kuus birri pitsa eest, kuid see-eest on need ka väga head. Kõrvale tuuakse hotsauce’i ja mingisugust tšillipastat, mis on ääretult hea. Selle pasta pärast tahan ma sinna kindlasti tagasi minna.

Tingida ma ei oska, seega ostan endale dušši all käimiseks ülehinnatud plätud, mille eest oleks olnud sobiv ilmselt maksta kolm korda vähem. Järgmisena astun sisse raamatupoodi, kus inglise keeles on pakkuda väga palju teatmeteoseid ja õpikuid, kuid ilukirjanduse riiul on äärmiselt hõre, riiuli keskel laiutab Marx’i „Kapital“.

Silmates ühte järjekordset raamatupoodi, hüppan sisse ja seis on samasugune nagu eelnevas raamatupoes. Leian siiski väidetavalt Aafrika ühe tuntuima kirjaniku Chinua Achebe paar teost ja ostan raamatu „Arrow of God“. Maksan, panen ülejäänud raha taskusse ja liigun mikrobussile. Väsimus on keres ja rahva vahel tuigerdades teeb üks noormees mulle silmadega mingeid imelikke žeste, järgmisel hetkel haarab üks härra mul käevarrest ja laseb kohe lahti ja vabandab korduvalt. Imelik olukord ja liigun edasi. Koban taskuid, telefon on alles, kitsas taskus  on võtmed kuid raha enam pole. Olen kindel, et panin raha ilmselt kuhugi mujale. Tagasi Mekanissas, ostan jälle avokaadosid, banaane ja kotitäie õunu. Hind on eelnevate kordadega võrreldes kümne kordne. Tuleb välja, et õunad on Uus-Meremaa import ja seega väga kallid. Veel maksan pool maakleritasust ja avastan, et kadunud raha pole ikkagi kusagilt leida, seega on kogu hommikul vahetatud raha praktiliselt otsas. Lohutan end, et ilmselt on pikanäpumehel selle rahaga paremat peale hakata kui minul, kuid sees on ikkagi vastik tunne. Hea õppetund edaspidisek, mis möödus õnneks küllalt valutult, kuna ainus millest ilma jäin oli natukene kohalikku raha. Päeva teeb rõõmsamaks Ferkadu, kes oma abikaasaga astub jälle meie korterist läbi ja nende järel kaks meest, kes tassivad peakohal diivanit. Elutuba näeb tänu sellele nüüd palju mõnusam välja ja korteris aja veetmiseks ei pea ainult oma toas või rõdul istuma.

Õhtul lähme ühte kõrvalmajja, kus juhuslikult peetakse ühe väikese tüdruku sünnipäeva. Sünnipäev olla olnud peaaegu kuu aega tagasi, kuid kõik sugulased ei olnud jõudnud veel külas käia. Esimest korda näen roheliste kohviubade röstimist,  joon kaks tassi järjest söön kahte erinevat kooki. Kohv on tõesti hea. Nii hea, et tagasi koju tulles ja magama heites ei tule sellest plaanist midagi välja ja hakkan keset ööd seda blogi asja siin kirjutama.

DSC_0509[1]
sünnipäevalaps
—–

Eelmisel õhtul sünnipäeval käies olime maja perenaise Rakheliga kokku leppinud, et lähme temaga hommikul kirikusse kella poole üheksasele teenistusele kaasa. Öösel on kõvasti vihma sadanud ja sadu kestab veel ka hommikul, kuid kell kaheksa oleme Rakheli ukse taga. Kirik on rahvusvaheline baptistide kirik, Teenistust viivad läbi peamiselt välismaalased, mis kujutab endast popivõtmes kristlike lugude laulmist, annetuste korjamist ja jutlust. Rakhel on seal lapsehoidja ja tutvume paljude kirikus käijatega, kellest üks on tulnud Kanadast Etioopiasse kolmeks aastaks eesmärgiga tõlkida uus testament kõikidess Etioopia keeltesse, mida on kokku kaheksakümmend kaks.

DSC_0511[1]
Rahvusvaheline baptisti kirik.
Kirikust koju jõudes lähen kohalikku kohvikusse lõpuks injera’t sööma. Injera puhul on tegu hapendatud pannkoogiga, millest tükikesi rebides ja sellega erinevaid toite püüdes saab kõhu päris korralikult täis. Võtan shiro (ubadest tehtud mass, millele on lisatud võid) lihaga, injera hapu maitsega tuleb veidi harjuda, aga muidu on söök väga hea.

Otsustame minna ühe naabruses elava tüdruku juurde, kes on Charlotte’i varem lahkesti külla kutsunud ja mõista andnud, et tulla võib ükskõik millal. Lähme kohale ja värav avatakse, aga inimest keda otsime kodus pole. Istume diivanil ja vaatame kohalikku seebiooperit. Tundub, et väga paljudel on siin teenrid, kuigi erilist jõukust inimeste puhul ma ei tähelda.

Sisse elamiseks on olnud kolm päeva, homme on USA saatkonnas kohtumine EWEA liikmete ja juhatusega mille käigus meile konkreetsed ülesanded määratakse.

—–